Eesti mehed pidasid Teise Maailmasõja ajal, 1940–1945. aastatel bolševismivastast relvastatud vabadusvõitlust ja iseseisva vaba Eesti riigi eest võidelnud mehed on vabadusvõitlejad.
Lihula ausammas ei ole kunagi ülistanud natsimundrit või Waffen-SS-i, vaid neid mehi, kes olid sunnitud bolševismivastases vabadusvõitluses ja oma kodu kaitstes kandma võõrast mundrit ja kasutama saksa relvi.
Riigikogu tunnistas, et Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi, pani Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi, inimsusevastaseid- ja sõjakuritegusid, hävitas eesti rahvust ning kuulutas terrorirežiimi teostanud Nõukogude organid ja nende tegevuse kuritegelikuks. Sellest tulenevalt on naeruväärne väita, et Eesti meeste võitlus kuritegeliku terrorirežiimi vastu Teises Maailmasõjas, ükskõik millises mundris seda ka ei peetud või kellelt saadud relvi kasutati, ei olnud vabadusvõitlus ja selles osalejaid ei saa pidada vabadusvõitlejateks. See oli meie II Vabadussõda.
Teises Maailmasõjas Saksa mundris võidelnud eestlaste monument avati teistkordselt Lihulas 20. augustil 2004. aastal. Sellel oli kiri: «Eesti meestele, kes sõdisid 1940–45 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel.»
Esimene sammas avati 2002. aastal Pärnus, ent võeti valitsuse võimuga üheksa päeva hiljem maha, sest selle mõistis hukka toonane peaminister Siim Kallas (REF). Mälestusmärgi esialgsel tahvlil oli tekst „Kõigile Eesti sõjameestele, kes II vabadussõjas langesid kodumaa ja vaba Euroopa eest 1940–1945”.
Lihulasse jõudis teine mälestusmärk juba juunis 2004. Läbirääkimised samba püstitamiseks käisid tollase Lihula vallavanema Tiit Madissoni sõnul mitu kuud. Juba ausamba avamise eel tekitas see palju elevust ning peaminister Parts kutsus Madissoni isegi Toompeale asjast aru andma ja nõudis talt ausamba avamise ärajätmist. Madissoni sõnul näidati talle enne mälestusmärgi mahavõtmist peaminister Juhan Partsi (IRL) allkirjaga dokumenti. Seal oli kirjas, et monument asub riigimaal ning selleks luba polevat. Partsi sõnul ei puuduta Saksa mundriga ausammas, mis on üles pandud Euroopa vabaduse kaitseks, kuidagi ei Eesti ajalugu ega Eesti rahva kannatusi.
2004. aasta 2. septembri õhtul kella kaheksa paiku oli Lihula kalmistu ääres näha igat sorti politseisõidukeid. Mälestussamba juurde oli kogunenud mõnikümmend inimest, sh nn. Läänemaa “paremäärmuslaste” organisatsiooni EPO liikmeid. Neile oli telefonitsi teatatud, et mälestuskivi tahetakse maha võtta, kirjutab 4. septembri Lääne Elu. Politsei palus rahval surnuaialt lahkuda, inimestel kästi võtta mälestusmärgi jalamilt pärjad. Kuni politsei sulges kaugemaid juurdepääsuteid, kogunes rahvast aina juurde: mehi, naisi, lapsi ja vanureid; silma järgi mitusada inimest. Samuti tuli juurde politseinikke.
Veidi enne kella 21.30 tõstis õhtupimeduses kohale sõitnud kraana Lihula monumendi veoautokasti. Pealnägijate sõnul julgestas ettevõtmist suur hulk kumminuiade ja kaitsekilpidega politseinikke, kel olid kaasas ka koerad. Korravalvurid peletasid rahvahulga monumendi ümbrusest kumminuiadega minema. Lihula kalmistu ümber oli vähemalt 10 politseiautot, kust korravalvureid aina juurde toodi.
Kui kraana lõpuks monumendi veoautole hiivas, hakkas nördinud rahvas autosid kividega loopima, torkas läbi mitu autorehvi ja lõi autoaknad kildudeks. Kella 22 paiku veeresid kraana ja veok siiski rahvahulga sajatuste saatel kalmistult minema. Väidetavalt ähvardas politsei pealtvaatajaid isegi pisargaasiga. Kiirabile oli antud korraldus mitte anda esmaabi.
«See on hullem kui aastal 1940!» kurtis Lihula vallavanem Tiit Madisson. «Ka siis võeti mälestussambaid maha öösel pimedas.» Rahvas skandeeris : «Parts! Parts! Häbi! Häbi!» ning «Tule anna aru!»
See juhtus taasiseseisvunud Eesti riigi ajaloos esimest korda kui relvastatud jõududega oma rahva vastu astuti. Loodame, et see jääb viimaseks.
2. septembril kell 18 toimub Lihulas mahavõetud ausamba 14. aastapäeva mälestuskoosolek.