02.04.2019
Ilmselt valiti poliitikast eemaldunud Liia Hänni ütlema neid rahvavaenulikke seisukohti, mida tegevpoliitikud öelda ei julgeks.
On vähe poliitikuid, kes julgevad Liia Hänni kombel väita, et rahvaalgatuse kehtestamine võib ohustada riigikorralduse stabiilsust – ilmselt on see ekspoliitiku privileeg, kes enam valimistel ei kandideeri.
Alustuseks peab nentima, et ilmselt on Hänni sõnavõtt ERR-is killuke kolmikkoalitsiooni vastu algatatud nõiajahist, mille eesmärgiks on EKRE ideed juba eos tappa. Ta märgibki ju ära, et EKRE tahtvat poliitikat väljaspool parlamenti tegema hakata.
Keegi pole mõelnudki, et otsedemokraatia hakkaks asendama esindusdemokraatiat – rahvaalgatus ja -hääletus on mõeldud selleks, et eriti tähtsate küsimuste otsustamine ei jääks ainult grupi poliitikute otsustada, kes on küll rahva valitud, aga teatud küsimustes, mida valimiskampaanias üldse ei käsitletud, nende mandaati ei oma.
Nii ongi lood kooseluseadusega, millest 2011. aasta Riigikogu valimistel ei räägitud ja mis suruti 2014. aastal lausa teerulliga 40:38 läbi.
Rahvahääletus ei pea minema seda teed, mis Šveitsis, kus pannakse valuküsimusi lausa massiliselt hääletusele – kuid ometigi töötab demokraatia sealgi efektiivselt ja täie rauaga.
Liia Hänni seisukohad aga on rahvast alandavad ja tema õigusi eiravad. “Rahvaalgatus võib poliitilise võitluse viia esindusdemokraatia raamidest välja ja tekitada olukorra, kus me oleme ühiskonnana valikute ees, mida on raske õigussüsteemi sobitada,” räägib Hänni. Aga kooseluseadusega on olukord ju vastupidine – esindusdemokraatia ei saa hakkama ja praakseadus ei sobitu kuidagi õigussüsteemi, seega on vaja rahvahääletust!
“Küsimus on selles, mis koha Eesti õigussüsteemis omaksid need seadused, mida niiöelda rahva häälega on heaks kiidetud? Mis saab näiteks siis, kui eelnõu on vastuolus põhiseadusega?” küsib Hänni. Kulla proua Hänni, rahvas ongi Põhiseaduse järgi kõrgem võim riigis ja Põhiseadus on tema jaoks, mitte vastupidi!
Mis aga puutub Hänni käsitletud mõjuanalüüsidesse, siis on neid alati võimalik eelnevalt teha, kuid ka seal ei tohi õigusspetsialistid lõpuni otsustada, kas rahval on õigus mingit küsimust hääletusele panna – keegi ei tohi väita, et loll rahvas ei tea, mida tahab.
Kummaline on see, et Hänni peab künniseid kõrvaliseks teemaks – just need ongi olulised, et rahvahääletust ei korraldataks liiga kergekäeliselt, aga samas oleks seda võimalik piisava ühiskondliku toetuse korral läbi viia. Absurdne on väide, nagu hakkaks poliitilised jõud rahvahääletustega oma ambitsioone läbi suruma – kui neil on ühiskonnas piisavalt tuge, siis nad teevad seda parlamendis, kui aga mitte, siis ei õnnestu see ka rahvahääletusel.
Hänni võtab küsimust ka Brexiti raames ehk siis näeb referendumi eeldusena hinnangut sellele, mis pärast sündima hakkab. Kui võtta näiteks Baltikumi lahkumist NLiidust, siis olnuks referendumi korral (mida küll ei toimunud) küll põhiküsimuseks impeeriumist lahkumine ja vabadus, mitte see, kuidas NLiit ja Eesti majanduslikult jätkavad.
Sama on Brexitiga – saage kord aru, et põlisbritid tahtsid lihtsalt ise oma elu üle otsustada ja on selle nimel valmis ka majanduslikuks kitsikuseks! Kõik rahvahääletuste vastased näevadki Brexitit hoiatusena, kuid ainult selles kontekstis, et rahvas ei tohi kusagilt lahkumist ja omaette olemist soovida, sest see lõhkuvat kuidagi paigas olevaid majandussuhteid!
Kui Hänni räägib praegustest võimalustest rahvahääletust korraldada, siis on need küll üsna kitsukesed. Veelgi jaburam on tema soovitus rahvaga rohkem rääkida – millal seda on taasiseseisvunud Eestis enne tehtud, näiteks pagulaste vastuvõtu osas? Öeldi lihtsalt, et võtame vastu ja hakkame armastama!
Alles lõpus tuleb Hännile meelde, et rahvas on kõrgeim võimukandja, kuid samas nendib ta, et ainult põhiseaduse raamides. Aga ehk tulebki rahvale rohkem võimu anda, mitte ainult korra nelja aasta järel valimiskasti juures?
Kogu lugupidamises praeguse Põhiseaduse ühe autori ja Põhiseaduse Assamblee liikme vastu peab nentima, et rääkis poliitik, kes arvab, et lolli rahvast on vaja võimu juurest igal juhul eemal hoida. Umbes sama teeb ka Allar Jõks, ainult rohkem juriidilistele nüanssidele toetudes.
Allikas: ERR