Liisa Pakosta võrdsusideed on ideoloogiliselt ilusad, kuid mitte mõistlikud ja turvalised

Eestis õpetatakse riigivõimu silma all välja uut põlvkonda, kes peaks uuesti Berliini peale minema – ja Pakosta räägib võrdsusest!

Neomarksismi sugemetega vasakliberaalsuse üheks põhimõtteks on täieliku võrdsuse kehtestamine – aga kas ja kuivõrd on see võimalik?

Liisa Pakosta kirjutab oma 18. aprilli postituses järgmist: “Eesti Vabariigi põhiseadus ja lisaks ka võrdse kohtlemise seadus keelavad ühemõtteliselt rahvuse tõttu mingite reeglite karmistamise. /…/ Ükski Eesti valitsus ei saa otsustada, et me kehtestame rahvuse ja/või emakeele alusel kellelegi teistsugused reeglid. Sest kui kehtestataks erinevad turvakontrolli reeglid rahvuse tunnuse alusel, siis see olekski tegelikult inimeste jagamine üksnes selle järgi, mis keelsesse perre nad sündima juhtusid, õigeteks ja vähem õigeteks inimesteks. Selline jaotamine juba ise on olemuslikult vastandamine. Seejuures loomulikult tuleb teha kõikidele riigisaladuse hoidjatele professionaalne turvakontroll, ühtemoodi, ühesugustel alustel ja ühesuguse kullisilmse põhjalikkusega – nii meestele kui naistele, nii rahvuselt eestlastele, venelastele kui ka ülejäänud 190 rahvuse esindajale, kes võiksid sattuda oma tööülesannete tõttu riigisaladuse hoidjateks.”

Vormiliselt tundub kõik õige, aga kuidas hakkab see tegelikkuses tööle? Võrdsusidee suurimaks nõrkuseks on see, et päris õige vaenlane hakkab seda raudselt oma huvides ära kasutama. Euroopas on näiteks poliitkorrektsus tekitanud tohutuid ebanormaalseid, lubamatuid ja sageli lausa kuritegelikke protsesse, sest asjadest on keelatud rääkida nii, nagu need tegelikult on – ja selle varjus sünnivad rängad seaduserikkumised.

Deniss Metsavase juhtum tõi esile selged faktid – tegu oli spiooniga, kelle üliheaks suitsukatteks oli näiliselt hea integreerumine. Ta käis telesaadetes väitlemas, vaidles vastu neile, kes ei näinud Venemaa kaasmaalaste programmis ohtu, kiitis Eesti arenguid ja oli igati lojaalse mitte-eestlase musternäidis. Seda suurem oli šokk, kui ta osutus riigireeturiks või õigemini spiooniks – jutt tema vahelevedamisest Vene luure poolt ei tundu usutav, pigem asus mees koostööle teadlikult.

Me võime ka järgmise “Metsavase” võtta riigiteenistusse tema sõnade ja tegude järgi, mis Deniss Metsavase puhul osutusid võltsiks. Tal õnnestus tekitada Eesti riigile korvamatut kahju ja kas me ei üritagi järgmist juhtumit poliitkorrektsusest ennetada? Miks ei võiks jõustruktuuridesse pääsuks olla täiendav kontroll näiteks vanemate ja vanavanemate osalemisest Nõukogude Liidu struktuurides, mis Metsavase puhul oleks lubanud oletada, et ta on vastavat ajupesu kogu aeg kogenud?

Tahame või mitte, aga venelased, kes on Eestisse sisse rännanud, ongi neis struktuurides enamasti töötanud, sest nemad elasid 70 aastat bolševismis meie 50 aasta kõrval, ja on suuremal või vähemal määral ikka vana ideoloogia mõju all! Me ei tea ju, mil määral on nad Eesti ühiskonna põhimõtted 27 aastaga omaks võtnud – paraku on alust arvata, et suur osa siinsetest venelastest elab endiselt nõukogude-nostalgias või sooviks tihedamat seotust Venemaaga, mida Eesti Kremli umbusaldav ning EL-ile ja NATO-le suunatud kurss neile ei võimalda? Kas see pole mitte põhjus eeldada, et venelane võib kiiremini Vene luure mõjule järele anda?

Venelased elavad Eestis kompaktselt Ida-Virumaal ja Tallinnas, venekeelses keskkonnas ja Venemaa inforuumis, Venemaa on neil käegakatsutavalt Narva jõe ja muu kontrolljoone taga, nende alade liitmine kodumaaga on üsna realistlik – kuidas siis lähedal asuva suure kodumaaga rahvus ei kujuta suuremat riskitegurit kui eestlased?

Liisa Pakosta on “euroopaliku” ja multikultuurse mõtlemisega, tema ametikoht on suuresti ideoloogiliseks muudetud, tema ei kujutagi enam ette, mida tähendavad tegelikult hõimusuhted ja -tunnetus – maailmakodanikud seda ei mõista. Päris kindlalt võib väita, et Eesti venelased ei jää otseses Vene-Eesti sõjas meie poolele – miks nad peaksidki? Mida pakume meie neile pärast verist sõda ja mida Venemaa – viimase puhul satuvad nad ka pärast tragöödiat oma keele- ja kultuuriruumi, kus on kõike rahulikum üle elada kui NATO riigis Eestis.

Põhimõtteliselt ei tohiks Pakosta üldsegi rõhuda Eesti Põhiseadusele – suur osa venekeelsest elanikkonnast on migrandid, nad on saabunud okupatsiooniaegadel, paljude lojaalsus kuulub endiselt riigile, kes nad siia tõi, õigemini tema õigusjärglasele, nendes pole kübetki seda arusaama, mis tekitas 1918. aastal sõltumatu Eesti riigi – Eesti põhiseaduses on lisaks võrdsusprintsiibile veel tohutult sätteid, mis näevad ette Eestit kui suveräänset rahvusriiki, eesti keele ja kultuuri säilitamist, iseotsustamisõigust ja palju muud.

Pakosta teooria järgi ei tohiks me ka näiteks moslemit kohelda teistmoodi kui eestlast. Ainult et ateistlik või ka pisut kristlik eestlane mõtleb ka kuritegu tehes vaid selle peale, kuidas mitte vahele jääda – see pärsib tema aktiivsust tugevasti. Usu nimel terroriaktile suunduv islamiäärmuslane aga usub tõsimeeli, et käib kõmakas, on vaid hetk valu, ja siis ongi tema ees lahti paradiisiväravad, kust tulevad talle vastu 72 neitsit.

Isegi kui mitte pidada islamit agressiivseks usuks, on sealt lähtuv oht ohvriterohketeks terroriaktideks sadu kordi suurem kui uskumatutelt eestlastelt – mis võrdsest kohtlemisest me saame rääkida, kui ka eri rahvustest, uskudest ja muudest ühiskonnagruppidest lähtuv oht ühiskondlikule ja riiklikule korrale on erinev?

Eesti ei pea lojaalsuskontrolliks vajalikku ebavõrdsust kirjutama avalikesse seadustesse, kuid see võiks olla jõustruktuuride tööeeskirjades – lihtsalt selleks, et Venemaal sündinud, KGB alluvuses olnud piirivalvevägedes ohvitserina teeninud, hiljem Eestisse tulnud ja siin kodakondsuse saanud Ivan Fjodorovi, kes käib iga aasta koos suures sõjas osalenud isaga 9. mail pronkssõduri juures, ei vaadataks riigiametisse kandideerimisel turvalisustasemelt võrdsena Eestis sündinud ja siin elava, küüditatud ja hiljem Balti ketis seisnud sünnijärgse Eesti kodaniku Mati Tammega.

Hea on öelda, et kohtleme kõiki võrdselt, ainult et kannatajad oleme meie ise, kui see teine pool naerab samas meie võrdsuspoliitika üle, müües meid samas maha või lihtsalt meid hävitades. Siinkohal ongi Eestil valik – kas lähtuda mingist ideoloogilisest positsioonist, mida vaenlased kindlasti ära kasutavad, või olla alalhoidlikud ja vaadata potentsiaalse vaenlase poole ettevaatlikumalt.

Kommentaarid