Mall Hellam Postimehes – Sorose leival olevalt Ungari-vihkajalt ei tasugi mingit objektiivsust oodata

Mall Hellam ja Kersti Kaljulaid – kaks “eurooplannat”, kes tunnistavad vaid Brüsseli poolt heaks kiidetud avatust kogu maailmale, kuid mitte rahvuslikku alalhoiutunnet.

Kui eetris kohtuvad kallutatud ajakirjanik ja Sorose rahastatava fondi juht, siis saab sellest jutust ainult vasakliberaalset rumalust tulla.

Jutt on saatest “Otse Postimehest”, kuhu EKRE-vastasuse poolest tuntud Vilja Kiisler oli kutsunud Avatud Eesti Fondi juhi Mall Hellami, kes teatavasti loobus protestiks Viktor Orbani valitsuse tegevuse vastu 2017. aastal Ungari aukonsuli tiitlist.

Kõigepealt on ajakirjanduslikult vale kutsuda olukorda Ungaris tutvustama inimest, kes on otseselt seotud selle riigi valitsuse oponentide ehk Sorose Avatud Ühiskonna Fondi ja Ungarist lahkunud Kesk-Euroopa ülikooliga – sealt ei saagi tulla objektiivset hinnangut. Piltlikult võttes – Ungari Eesti aukonsuliks oli sotsi mõttelaadiga inimene, kellele hakkas vastu rahvusmeelse valitsuse poliitika ja tegu on lihtsalt maailmavaatelise vastuoluga. Tegelikult tunnistaski Hellam, et Fideszi rahvuslikud väärtused ei sobi kokku tema multikultuursete väärtustega – just nii lihtne see ongi!

Mall Hellam kordas üle kogu selle retoorika ja need süüdistused, mis tulevad Ungari aadressil Brüsselist. Tema kirjeldus olukorrast Ungaris kõlas umbes nii, nagu oleks tegu diktatuurimaaga, kus keegi ei julge avalikult sõna võtta – ometigi võitis Viktor Orbani erakond Fidesz mullused valimised peaaegu 49% häältega, teiseks jäi samuti parempoolne erakond Jobbik, järgnesid sotsialistid ja rohelised.

Seega oli võimalik valida ka euromeelseid erakondi, kuid võitjaks osutusid ikkagi rahvusmeelsed. Tasub ära märkida, et kuigi kõik peavoolumeediakanalid süüdistavad Viktor Orbanit autoritaarsuses, ei tulnud mingeid signaale valimisrikkumistest.

Hellami jutust paistab välja just see vasakliberaalide relvastuses olev demagoogia, kus valimised tunnistatakse igati demokraatlikuks, kui võidab “õige” poliitiline jõud – kuid kuna võitjaks osutus “vale” erakond, siis seatakse need ikkagi kahtluse alla, väites, et päris õige see asi polnud. Võitnuks “oma”, karjunuks Hellam ülikõva häälega, kuidas demokraatia võidutses ja rahvas sai oma tõelist tahet näidata.

Kui Kiisler küsis Hellamilt, et miks Orban Sorost ja Junckerit ründab, siis lausus too, et seda olevat vaja tähelepanu hajutamiseks enne europarlamendi valimisi ja vaenlase kuju loomiseks – aga need ju ongi vaenlased, sest nemadki ründavad Ungarit!

Eksaukonsul tõi välja teisigi isikuid, keda Ungari peaminister ründab, nimetades Euroopa Komisjoni ninamehi Verhofstadti ja Timmermansi. Kes asjaga täpsemalt kursis on, see teab, et just need mehed on seotud rahvusriikide hävitusplaani ehk Euroopa Liidu Manifestiga – keda siis Orban veel peaks oma riigi kaitseks ründama, kui mitte mehi, kes tahavadki Euroopa rahvusriigid multikultuurseteks läbisõiduhoovideks muuta?

Üllatuslikult puudus väärtustest rääkiva Hellami jutus täiesti see, et Viktor Orban tahab kaitsta ungarlasi rahvusena ja ühtlasi kogu kristlikku maailma – peaministri immigratsioonivastasus ei tulnud üldse jutuks. Täiesti loogiliselt ei räägitud madjarite rahvustundest ega ka sellest turvalisusest, mida annab migrantide puudumine sealsele ühiskonna. Brüsseli väärtustega Hellamile ei ole rahvuslikud väärtused tähtsad.

Eraldi süüdistas Hellam Ungarit ka NATO õõnestamises, sest too torpedeerivat laienemist Ukraina suunal. Saatekülaline rääkis küll, et Ungari-Ukraina vastuolude allikaks ukrainlaste olukord Ungaris ja ennekõike ungarlaste olukord Ukraina Taga-Karpaatias, kuid ta seostas seda vaid Orbani väidetava marurahvusluse õhutamisega. Oleks Hellam pisutki välispoliitikas kompetentne, märkaks ta, et analoogilised vastuolud on ka NATO liikmete Kreeka ja Türgi vahel; ka Saksamaa ja Türgi vaidlevad türgi kogukondade ümber – probleem on laialdasem, kuid Hellam seob seda demagoogiliselt vaid Ungari valitsusega.

Kuna arutelu nimetuseks oli “Kuidas puutuvad Ungari arengud meisse”, siis ajas Kiisler lõpuks jutu sellele, et ka Eestis olevat erakonnad, kellele Viktor Orban olevat “vaimseks eeskujuks”, nimetades selleks EKRE-t ja osaliselt Isamaad. Hellam rääkis mingitest põhiväärtustest kõrvalekaldumistest, kuid otseselt Kiisleri ärgitusega kaasa siiski ei läinud.

Pigem süüdistas ta praeguseid europarlamendiliikmeid, kes võiksid tema arvates olla sõnakamad Ungari hukkamõistmises ja peaksid rohkem jälgima, millised on Brüsseli seisukohad, et nendega kaasa minna. Päris paljuütlev oli tema lõputsitaat, mille kohaselt peaks Eesti olema avatum ja suuremeelsem, mitte isoleeritud ja üksinduses.

Kokkuvõtvalt – Mall Hellam kordas üle üldtuntud Brüsseli süüdistusi Ungari vastu ja vaatles Ungaris toimuvat ainult Orbani-vastase pilguga. Objektiivse pildi saamiseks tahtnuks kuulda nii ungarlaste rahvustundest kui ka kõrgest turvalisusest Budapestis Strasbourgiga võrreldes, aga ega endine aukonsul selleks ju saatesse tulnud.

Kommentaarid