Malle Pärn Tartu Rahu miitingul: Eesti on meie kodu, ainuke maailmas!

Tartu rahvuslased talvisel Tartu Rahu aastapäeva meeleavaldusel.

2. veebruaril 2019 Tartu Rahu miitingul Tartu Raekoja platsil peeti ilusaid, võitlusele kutsuvaid, hoiatavaid ja ka pisut kurbi kõnesid, ning ühe sellise pidas rahvuskonservatiivide kandidaat eelseisvatel valimistel Malle Pärn.

“Meie ajaloos on olnud üks tõeliselt suur sündmus, mis paneb meid oma esivanemate üle uhkust tundma. See väike eesti rahvas läks kord vapralt sõtta ja pani kaks suurt vaenlast põgenema. Taavet võitis Koljati. Karjapoisi lingukivi peletas minema taprit keerutava vägilase. Meil olid targad ja vaprad rahva juhid, kes tegid raske otsuse. Kus me oleksime praegu, kui seda otsust poleks tehtud, kui rahvas ei oleks sõtta läinud?

Oleks ju võinud rahulikult kodus istuda. Rääkida kõlavaid sõnu sellest, et sõda on üks inetu asi. Või sallivusest ja avatusest? Nad ei teinud seda. Nad läksid sõtta. Paljud neist ei tulnud sealt tagasi. Nende omaksed jäid neid leinama. Nende lapsed jäid orbudeks ja nende naised jäid leskedeks, nende emad kaotasid oma armsad pojad. Me ei tohi seda unustada. Me peame neid alati sügava tänuga meenutama. Me peame püüdma elada nii, et me oleksime nende ohvri väärilised.

Ütelge mulle, kuidas me vaataksime silma nendele hukkunutele, kui nad praegu meie ette astuksid? Mida me vastame, kui nad küsivad: mida te olete teinud selle riigiga, mille me teile kinkisime – oma elu hinnaga? Sõbrad, mõelgem, mida me oleme lasknud sellega teha? Sellest riigist, mille eest meie esivanemad kord oma verd valasid, on tehtud Brüsseli kauge provints, agul, ääremaa, ja meie oleme valinud ennast valitsema südametunnistuseta egoistid, kes meist teerulliga üle sõidavad.

Inimene on külvaja. Kõigega, mida me teeme, me külvame seemneid. Mõtetega, sõnadega, tegudega. Headega häid seemneid ja halbadega halbu. Ja me vastutame nende eest. Ja nad tulevad kõik meile endale kätte tagasi. Palju suurematena, mitte enam seemnetena, vaid väänlevad väänkasvudena meie südame ümber, ja me ei saa neid sealt enam välja kiskuda.

Iga mõtte, sõna või teo puhul peaks inimene mõtlema, kas ta tahab oma südame ümber sellest seemnest võrsuvaid väänkasve. Halva seemne võib ära põletada, see on lihtne, võimsat väänkasvu jäägitult südamest välja kiskuda on võimatu. Seega, iga rahvavaenulik poliitik käitub nagu enesetapja. Me ju näeme, kui pimedad nad on, kui hoolimatud, kui ülbed ja enesekesksed. Ja rumalad. Nende inimlik olemus on nende oma külvatud väänkasvudest lämmatatud.

Vene mõtleja Juri Borev on öelnud, et terror jälgib bumerangi lennujoont: ei see, kes vägivalla toime paneb, ei see, kelle nimel see toime pannakse, ega see, kes julmuse heaks kiidab, ei jää tollest kibedast karikast puutumata.

Euroopa on täis immigrantidest kurjategijaid, kelle vastu põliselanikel ei lubata sõrmegi tõsta. Iga vägistaja kaasosaline on see võimupoliitik, kes on selle vägistaja lahkesti oma rahva hulka lubanud. Ja see, kes ajakirjanduses kurjategijaid kaitseb, ka tema on nende vägistajate hulgas. Kõigilt neilt küsitakse kord: kus on sinu vend Aabel? Neid inimesi on vähe järele jäänud, kes on näinud Vabadussõda ja esimest iseseisvusaega.

Aga meil on väga palju inimesi, kes mäletavad meie teist vabanemist. Kas ei olnud seegi Jumala ime, kusjuures selle eest ei olnud isegi vaja noortel meestel surma minna. See anti meile kätte nagu kingitus. Ja see oli aeg, kus rahvas oma juhte austas ja kuulas ja uskus, sest kogunes lauluväljakule, seisis Balti ketis ja läks julgelt vastu nii vene tankidele kui interrindele Toompeal. Mis meiega juhtunud on? Mis meiega tehtud on? Mis me oleme lasknud endaga teha? 30 aastaga on sellest rahvast eluvaim välja lastud nagu õhk õhupallist?

Ja needsamad juhid, keda me toona kuulasime ja austasime, vedasid meid kiiresti uude liitu, ja hakkasid hävitama meie noort iseseisvust. Me näeme nüüd, et see nende igatsetud Euroopa Liit on suremas haige. Meie juhid tirisid meid uppuvale laevale.

30 aastat tagasi olime üks rahvas, üks rahvus. Me tahtsime oma riiki. Nüüd on meid jagatud vastandlikesse gruppidesse. 30 aastaga on ära hävitatud Balti kett, sellest on tehtud üksteisega tülitsevad ketijupid. Nõukogude ajal meil peaaegu ei olnudki fanaatilisi kommuniste, miks meil nüüd on nii palju fanaatilisi uus-liberaale, kes oma rahvast häbenavad ja rassistideks sõimavad?

Iga ketijupp sikutab meie ühist vankrit enda poole, iga grupike sõdib oma isiklike mõnude ja soovide seadustamise eest, mõtlemata üldisele hüvele, – see on unustatud mõiste. Inimesed on 30 aastaga kasvatatud äärmisteks egoistideks, kes ei hooli kellestki peale enda.

Kuidas see küll õnnestus? Kes on selle kuratliku plaani välja töötanud ja ellu viinud? On see igi-igavene diktaatorite kavalus: ajame rahva omavahel tülli, siis võime nendega teha mida iganes? Siis ei ühine nad kunagi diktaatoreid kukutama, sest igaüks mõtleb ainult enda peale. Diktaator on huvitatud sellest, et inimesed oleksid rumalad ja isekad.

Me peame aina kordama oma juhtidele: valitseja on rahva teener, mitte isand. Eesti ei ole Brüsseli agul ega Euroopa kolgas. Eesti on MEIE kodu. KODU. Ainuke maailmas. Kodu. Kordumatu, imeilus, vägev energiaallikas. Ja meie emakeel on eesti keel, kauneim, rikkaim, täpseim keel maailmas. Eesti on meie kodu. Ja meie tahame olla peremehed oma kodus.”

Kommentaarid