Margus Kurm: ametlikul versioonil Estonia huku kohta on vähe pistmist sellega, mida mäletavad pääsenud

Eesti,
Margus Kurm

„Austatud istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja kõik teised kuulajad! Mul on väga hea meel selle võimaluse üle sellest olulisest teemast täna siin rääkida. Ja veel rohkem on mul hea meel kuulata teie küsimusi ja nendele vastata. Informatsiooni Estonia katastroofi kohta on nii palju, et kõigest kõike korraga ära rääkida ei ole lihtsalt võimalik.

Suures plaanis on parvlaev Estonia katastroofile kolm vaadet. Üks on lojaalne ametlikule versioonile. Selle järgi on rahvusvahelise ühiskomisjoni 1997. aastal avaldatud lõpparuandes laevahuku põhjuse kohta kirjas lõplik ja ammendav tõde. Teine vaade on diplomaatiliselt skeptiline. Selle järgi oli uurimiskomisjoni töö puudulik ja seetõttu pole laevahuku põhjus siiani kindel. Ehk et ühtegi versiooni pole võimalik ei lõplikult kinnitada ega ümber lükata. Nende kahe kõrval on olemas ka kolmas vaade. Selle järgi ei uppunud Estonia nii, nagu ametlikus lõpparuandes kirjas, samas katastroofi tegelik põhjus on teada, kuid seda on 26 aastat varjatud ja kavatsetakse ka edaspidi varjata.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Viimast vaadet jagan ka mina. Ma tõepoolest arvan, et Estonia uputas sündmus, mida Rootsi valitsusringkonnad on riigi julgeoleku kaitsmise ettekäändel otsustanud varjata. Mis see sündmus on, ma ei tea. Aga see peab olema seotud Rootsi kaitsejõudude ja/või eriteenistuse tegevusega. Ainult kaitsejõudude ja eriteenistuste mõjuvõim, sealhulgas mõjuvõim poliitikute üle, saab minu arvates selgitada Rootsi valitsuse tegevust hukule järgnenud 26 aasta jooksul. Minu hinnangul on see tegevus olnud irratsionaalne ja tundetu.

Rootsi varjab infot tegelikult juhtunust

On võimatu uskuda, et katastroofijärgselt ei kasutanud Rootsi riik oma tehnilist võimekust selleks, et uurida katastroofi põhjuseid. 852 inimest on merepõhjas, neist enamik rootslased – Rootsi valitsus ei tee mitte midagi, tuukrid ja robotid jäävad kaldale ja allveelaevad sadamasse. Kas te suudate seda uskuda? Mina ei suuda. Seetõttu arvan, et tegelikult saadeti uurimislaevad välja esimesel võimalusel, mida tuukrid ja robotid merepõhjas tegid ja nägid, sellest lihtsalt ei räägita.

Samuti on võimatu mõista kõike seda, mida Rootsi valitsuse eestvedamisel on hauarahu tagamise ettekäändel tehtud. Juba 1994. aasta lõpus võttis Rootsi valitsus vastu otsuse laevavrakk betooniga katta. Hoolimata hukkunute omaste tugevast vastasseisust, asuti seda merenduse ajaloos pretsedenditut otsust ellu viima. Laevavraki ümber valati tuhandeid tonne liiva, kruusa ja killustikku, mis takistas ligipääsu laeva põhjaosale. Lisaks algatati hauarahuleping, mis 1995. aasta veebruaris koos Eesti ja Soomega alla kirjutati. Veel enne, kui rahvusvaheline uurimiskomisjon oli oma tööga lõpule jõudnud, muudeti laevavraki uurimine nii juriidiliselt kui füüsiliselt võimatuks. See ei ole normaalne uurimistegevus.

Võimatu on mõista ka neid arusaamatusi, mis saatsid ainsat teadaolevat sukeldumisoperatsiooni, mida 1994. aasta detsembris teostasid erafirmad. Kõigi seda operatsiooni saatvate juhtumiste üleslugemiseks ei ole mul täna aega. Aga mõnest siiski räägin. Esimene puudutab operatsiooni käigus merepõhjas tehtud filme, millest alguses oli kaks originaaleksemplari. Vastavalt lepingule jäi üks originaal tööde teostajale ja teine tellijale ehk Rootsi meresõiduametile. Tööde teostaja hävitas oma originaali varsti pärast tööde lõpetamist. Tellijale jäänud originaali saatus on aga teadmata, see kas läks kaduma või salastati.

Kujutage ette, uuritakse 852 inimese surmaga lõppenud katastroofi, kuid kõige olulisem asitõend, laevavrakis tehtud film, läheb kaduma, kaob ära juba enne, kui uurimiskomisjoni liikmed seda vaadata jõuavad. Ja see polnud ainus asitõend, mis kaduma läks.

Ametliku versiooni kohaselt põhjustas laevahuku see, et vöörivisiiri lukud purunesid ja visiir kukkus merre. Visiirilukkudest kõige suurem ja tugevam oli põhjalukk, mida nimetati ka atlandi lukuks. See toimis nagu suur riiv, kus sulgurpolt lükati hüdrokäituri abil läbi laevakere ja visiiri küljes olnud lukukõrvade. Tuukriuuringute käigus keevitati sulgurpolt lahti ja toodi pinnale, et seda saaks lähemalt uurida. Mingit lähemat uurimist ei toimunud, sest sukeldumisoperatsioonil osalenud ühiskomisjoni ainus liige Börje Stenström viskas poldi merre tagasi, hävitades nii kõige olulisema asitõendi.

Sukeldumise tulemused on hägused

Järgmine oluline arusaamatus seondub vaidlusega, kas laevakere põhjaosa üldse vaadeldi ja filmiti. See vaidlus on praegu esile tõusnud seoses auguga, mida Norra dokumentalistid laeva keskosast leidsid. Võiks ju võtta selle 1994. aastal tehtud filmi ja vaadata, kas selle augu läheduses on siis mõni kaljurahn või mitte. Paraku ei ole võimalik seda teha, kuna laevakere vaatlust kajastav film koosneb peamiselt pausidest.

Laeva keskosa vaatluse kohta leiame logist järgmise sissekande. Kell 19.53 laskub robot laeva keskosas muda piirile. Minut hiljem fikseeritakse sügavus 88 meetrit. Veel minut hiljem salvestamine katkestatakse. Salvestamist jätkatakse kell 20.22 ehk 27 minutit hiljem. Ühesõnaga, laeva keskosas, kus filmitegijad augu leidsid, toimetas robot 27 minutit. Mida ta seal nägi või tegi, seda me ei tea, sest seda ei salvestatud.

Teema lõpetuseks mainin ka ära selle, mis juhtus Eesti valitsuse esindajaga, operatsioonil osalenud Aarne Valgmaga. Kui tuukreid instrueeriti, siis teda ruumi ei lubatud. Politseinik seisis ukse peal ees ja saatis eestlase oma kajutisse tagasi. Uskumatu! Uuritakse Eesti lipu all sõitnud laeva hukku, aga kui plaane tehakse, jäetakse eestlane ukse taha.

Kokkuvõttes polegi nagu midagi öelda. Olulised asitõendid jäetakse üles filmimata või siis lihtsalt hävitatakse. Merepõhjas tehtud originaalfilmid aga kaovad jäljetult ja lipuriigi esindaja jäetakse plaanide tegemisest kõrvale. Kui äpardusi oleks olnud üks või kaks või kui oleks uuritud mõnda igapäevast liiklusõnnetust, siis võiks ju uskuda, et need möödalaskmised olid tingitud rumalusest või hooletusest.

Kuna aga tegemist oli Läänemere rängima kaasaegse mereõnnetusega, siis tahes-tahtmata tundub, et 1994. aasta detsembris toimunud tuukriuuringute eesmärk ei olnud mitte tõe tuvastamine, vaid, vastupidi, tõe tuvastamise võimatuks tegemine.

Erinevad uurimised

Samas vaimus on toimunud ka hilisemad Rootsi valitsuse poolt ettevõetud uurimised. Näiteks see, mis käsitles sõjatehnikat, mida veeti Estonia pardal nädal ja kaks enne laevahukku ning mille avalikustas endine tollitöötaja Lennart Henriksson. Seda uurimist viis läbi üks mees, kohtunik Johan Hirschfeldt. Ta kohtus asjaomaste riigiasutuste juhtidega, ent mitte vilepuhujast tollitöötajaga ega mitte ka konkreetse luureametnikuga, kes seda operatsiooni teostas. Ka ei tutvunud Johan Hirschfeldt põhjalikult rahvusvahelise uurimiskomisjoni töömaterjalidega ega Rootsis läbiviidud kriminaaluurimise materjalidega. Samuti ei võtnud ja Johan Hirschfeldt ühendus ettevõttega, kellele väidetavalt kuulus auto, millega sõjatehnikat veeti. Pärast uurimise lõppu hävitas kohtunik Hirschfeldt kõik kogutud materjalid.

Kui endise tollitöötaja Lennart Henrikssoni juttu vähemalt kontrolliti, siis teist teist vilepuhujat on lihtsalt ignoreeritud. 2000. aastal teatas Rootsi kodanik Håkan Bergmark erinevatele ajakirjanikele, et ta osales Rootsi kaitseväe tuukrirühma koosseisus Estonia vraki juures toimunud sukeldumisoperatsioonil juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kus ta avastas laeva paremast pardast suure, plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla kui ülespoole.

Håkan Bergman ei rääkinud ainult august, vaid kirjeldas põhjalikult kogu operatsiooni. Muu hulgas nimetas ta operatsiooni juhtinud ohvitseri nime. Ehk kui kasutada kohtumenetluse terminoloogiat, siis Håkan Bergman lõi kõik võimalused selleks, et tema väiteid kontrollida. Ometi ei ole seda kunagi tehtud. Tema väidete uurimiseks ei ole algatatud mingit uurimist. Ajakirjanikele saadetud päringutele on Rootsi kaitsejõududest vastatud, et nad ei ole kohustatud midagi uurima ega kommenteeri. 15 aastat tagasi püüdsin ka mina nimetatud operatsiooni juhtinud ohvitseriga kohtuda. Kuid seda mulle ei võimaldatud.

Kõigel eelneval ei oleks suurt tähendust, kui laevahuku ametlik versioon oleks veenev. Aga see versioon ei ole veenev. Visiiriversioon sellisel kujul, nagu see on lõpparuandesse kirja pandud, ei ole enam ammu arutelu objektiks. Viimased 20 aastat on toimunud kui-siis-stiilis diskussioon selle erinevate modifikatsioonide üle. Mõned eksperdid peavad seda rohkem, mõned vähem tõenäoliseks, mõned aga välistavad täielikult. Kui üldse mingi konsensus on, siis selles, et lõpuni selge pole midagi. Isegi kõik valitsuste poolt algatatud ja finantseeritud uurimised on lõppenud järeldusega, et visiiiriversioon on küll kõige tõenäolisem, kuid mitte ainuvõimalik.

Visiiriga juhtunust

Püüan järgnevalt väga lühidalt selgitada, millest siis nn visiiriversiooni probleem seisneb. Ühiskomisjoni lõpparuande kohaselt oli laevahuku põhjuseks see, et vöörivisiiri lukud purunesid, visiir kukkus merre ja tõmbas vöörirambi pärani lahti. Avatud vöörist tulvas autotekile suur kogus vett, laev vajus paremale küljele kreeni ja 35 minuti pärast hukkus.

Nii ei saanud see olla, on konstateerinud mitmed eksperdid. Kui reisilaev vajub suurde kreeni, jäävad kajutite, kohvikute ja muude reisijatele mõeldud ruumide aknad ja välisuksed vee alla. Lainete ja veerõhu tõttu aknad ja uksed purunevad, vesi pääseb tekiehitisse ja loetud minutitega läheb see laev ümber. Kuna ümberminek on kiire, jääb õhk laeva veetihedasse põhja lõksu ega lase laeval põhja vajuda. Kiirelt ümber ja aeglaselt põhja. Nii on käitunud kõik püstivuse kaotanud reisilaevad enne ja pärast Estoniat.

Mõned näited. Herald of Free Enterprise’i nimeline laev väljus Zeebrugge sadamast avatud visiiriga. Lihtsalt visiir unustati kinni panemata. Kui laev lisas kiirust, pääses vesi autotekile ja laev läks ümber 90 sekundiga. Kuigi see toimus kalda lähedal, hukkus 188 inimest. Lihtsalt sellepärast, et 90 sekundiga ei olnud võimalik reageerida, end laevalt päästa.

Sarnane õnnetus juhtus 2015. aastal Jangtse jõel reisilaevaga Eastern Star. Tuul lükkas laeva kreeni ja vähem kui minutiga keeras see laev oma põhja ülesse. Jõel, kus kaldad oli kiviviske kaugusel, pääses kaldale seitse inimest 454-st. Senegali laev Joola, mis viis merepõhja 1863 inimest, läks ümber viie minutiga ja uppus alles 16 tundi hiljem. Estonia käitus täpselt vastupidi. Estonia püsis umbes pool tundi püstises asendis ja kui ükskord ümber läks, siis vajus kohe põhja.

Natuke täpsemalt. Kui ramp oleks täielikult avanenud, oleks vajalik 2000 tonni vett autotekile jõudnud kahe-kolme minutiga, järgmise kahe kuni kolme minutiga oleks see laev läinud täielikult ümber. Kui see nii oleks juhtunud, siis ei oleks sellelt laevalt mitte keegi pääsenud. Aga pääses. Laeva välisküljele jõudis umbes 300 inimest, kellest 137 päästeti.

Lühidalt. Teoreetilises plaanis ongi kaks suurt küsimust, millele ühiskomisjoni lõpparuanne vastust ei anna ja millele me pole veenvat vastust leidnud ka keegi teine. On teadmata, miks ei läinud Estonia kiirelt ümber ja kuidas pääses vesi autoteki alla, et laeva uputada.

Kõik alternatiivsed teooriad keerlevad teatud mõttes laeva põhjas oleva augu ümber. Ja tõepoolest, kui eeldada, et laevakere põhjaosas on auk, siis langevad eelnimetatud probleemid ära. August sissepääsenud vesi oleks paratamatult kogunenud ühte pardasse ja ajanud laeva kreeni. Ainult et kreeni kasv oleks sel juhul aeglasem ja ühtlasem. Ja loomulikult langeb n-ö auguteooria puhul ära küsimus, kuidas pääses vesi autoteki all olevatesse ruumidesse. Hoopis hästi klapib aga laeva uppumise teadaoleva ajaraamiga versioon, kus mereveel on üheaegselt sissepääs nii autotekile kui selle alla jäävatesse ruumidesse.

Kokkuvõtteks. Seni, kuni pole tõestatud, et Estonia kere on terve, pole ka teoreetiliselt võimalik välistada versioone, mis eeldavad auku laeva põhjaosas.

Rambist ja visiirist

Sama raske kui ametlikul versioonil on toime tulla teoreetiliste vastuväidetega, on seda ka panna klappima laevalt pääsenute ütlustega. Kõigepealt rambist. Nagu öeldud, ametliku versiooni kohaselt pääses vesi laeva täielikult avatud vöörirambist. Samas, mitte ükski pääsenu mitte ühelgi ajahetkel ei ole näinud, et ramp oleks olnud lahti. Küll on aga viis tunnistajat, kes väidavad vastupidist. Masinakontrolli ruumes valves olnud mehaanik on rääkinud, et pisut pärast kella ühte tundis ta kahte tugevat lööki ja mõne hetke pärast jäi laev kreeni. Ta tõusis püsti ja vaatas monitori, kust nägi, et rambi külgedest pressis sisse vesi. Siis tuli ruumi mootorist ja varsti ka süsteemimehaanik. Motorist mäletab, et oli töökojas, kui laev jäi kreeni, läks siis masinakontrolli ruumi ja vaatas monitori. Temagi nägi, ent ramp oli ees ja selle servadest pressis vett.

Süsteemimehhaanik oli nulltekil …ruumis, kui kuulis kolme järjestikust tõuget. Kui laev läks kreeni, läks ta masinakontrolli ruumi, vaatas monitori ja nägi sama, mis teised: ramp oli omal kohal ja selle äärtest tuli sisse vett. Kui motorist ja süsteemi mehaanik ruumist lahkusid, oli kreen 20 kuni 30 kraadi. Kui mehaanik lahkus, oli kreen kindlasti üle 30 kraadi. Seega, paarikümne minuti jooksul kasvas kreem nullist 30 kraadini. Ent ramp oli kogu selle aja kinnises asendis.

Nende tunnistustega on olnud kimpus kõik, kes visiiriversiooni püüdnud tõestada. Proovitud on ühte- ja teistpidi, kuid lõpuks on tehtud ikka lihtne otsus: pääsenud meremehed valetavad. Ja nii ongi. Neid kolme tunnistust ei ole võimalik visiiriversiooniga kuidagi klappima panna. Seega, kes ametlikku versiooni usuvad, need usuvad paratamatult ka seda, et pääsenud Eesti meremehed valetavad.

Ja need pole ainsad tunnistused, mis teooriat segavad. Eelkõneleja rääkis, kuidas tema koos oma kaaslasega ronis mööda rampi alla ajal, kui laev oli juba külili ehk vähemalt 90-kraadises kreenis, nagu ka eelnevalt kuulsite, ka need tunnistused on jäetud tähelepanuta, nagu neid polekski olemas.

Ühiskomisjoni väide rambi avanemisest põhineb ühelt poolt teoreetilisel arutelul, et kuna visiiri ots ulatus üle rambi, siis see lihtsalt pidi kukkudes rambi kaasa tõmbama. Ja teiselt poolt sellel, et rambi kinnitused ja hinged on vigastatud. Mõlemad argumendid on asjakohaselt, ent mitte ümberlükkamatud. Visiiri ots ulatus tõesti üle rambi otsa, kuid need ei olnud omavahel kinnitatud. On täiesti võimalik, et laine piltlikult öeldes tõstis visiiri üle rambi. Samuti ei saa eitada rambivigastuste olemas. Ainult et erinevad eksperdid on seletanud nende teket erinevalt. Veelgi enam, vigastuste olemasolust ei järeldu automaatselt, et need tekkisid õnnetuse algstaadiumis.

Sama on visiiriga. Et visiir on eest ära, ei tähenda, et see tuli eest ära kohe õnnetuse alguses. On võimalik, et visiir paindus eest ära ajal, kui laev oli kreenis. Õigupoolest on see vägagi tõenäoline. Iga konstruktsioon peab paremini vastu siis, kui teda kasutatakse selleks ettenähtud viisil, ja on haavatavam ebaloomuliku kasutuse korral. Visiir on ehitatud selleks, et sõita otse, teravikuga vastu lainet. Lukke ja hingesid tabab sel juhul enam-vähem ühesugune jõud. Kui laev on külili, tabavad lained visiiri ühte külge ehk ühe poole kinnitused jäävad oluliselt suurema surve alla. On eksperte, kelle uuringud näitavad, et rambi ja visiiri vigastused viitavad just sellele, et visiir eraldus ajal, kui laev oli suures kreenis ehk et visiiri eraldumine ei põhjustanud mitte kreeni, vaid vastupidi, kreen põhjustas visiiri kinnituste purunemise ja eraldumise.

Kokkuvõtteks. Visiiri ja rambi vigastustele ühiskomisjoni poolt antud hinnanguid on teiste ekspertide poolt vaidlustatud. Ma ei ütle, et need teised eksperdid on targemad kui need, keda kaasas rahvusvaheline ühiskomisjon. Probleem on selles, et eksperdid ongi tihtipeale eri arvamusel. Endise prokurörina tean ma seda hästi. Ka kõige lihtsama tervisekahjustuse puhul võib tulla ette olukord, kus kaks n-ö riiklikku eksperti jõuavad erinevatele seisukohtadele. Ja sellepärast ongi oluline see, mida tunnistajad, antud juhul laevalt pääsenud, räägivad. Ja seepärast on oluline kontrollida ka alternatiivseid versioone.

Järgmine väga oluline asjaolu, kus rahvusvaheline ühiskomisjon on pääsenute ütlustega väga vabalt ringi käinud, puudutab selle õnnetuse algust. Ühiskomisjoni lõpparuande kohaselt eraldus visiir kell 1.15 ja tunnistajate ütlused on nad kokku võtnud nii, et eelneva 10 minuti jooksul panid reisijad tähele ebatavalisi helisid. Kui lugeda neid protokolle, siis avaneb hoopis teistsugune pilt. Ma toon mõned näited.

Tsitaadid protokollidest

“Olin oma kajutis esimesel tekil, kui sain aru, et torm on väga tugev. Kukkusin voodist põrandale. Samas kuulsin ühte kõva pauku, mis oli nii kõva, et lendasin vastu kajuti seina. Ei oska öelda, kust poolt see pauk tuli. Nagu oleks laev põrganud millegagi kokku. Kohe hakkas laev kõvasti … ” Järgmine: “Vahetult enne, kui laev hakkas vajuma ühele küljele, tundsin tugevat tõuget, mis kõlas nagu pauk.” Järgmine: “Umbes 30 sekundi kuni üheminutilise vahega kõlasid kaks väiksemat metalset lööki ja pärast umbes 40–50 sekundi pärast kõlas väga tugev löök, mis oli samuti metalne. Mulle tundus, nagu oleks laev külje pealt sisse surutud, nagu vasaralöögid kere vastu.”

“Ärkasin umbes kell 10.01 oma kajutis neljandal tekil sellise hääle peale, nagu laev oleks millegagi kokku põrganud või sõitnud karile. Ärgates oli laev nii kreenis, et kukkusin ülemiselt narilt põrandale.” “Olin oma kajutis, kui tundsin, et laev sukeldus sügavasse lainesse. Küsisin abikaasalt, mis kell on, ja sain vastuseks, et üks (ehk Rootsi aja järgi kell 12). Hetk hiljem miski raksatas, kõik paiskus kajutis pikali ja laev vajus ühele küljele. Mootorid vaikisid.” “Magasin, kui ärkasin selle peale, et kuulsin imelikku häält, mida ei oska kirjeldada. Laev oli kreenis, oli tunne, nagu oleks madalikule sõitnud.” Jne, jne.

Ehk siis inimesed ei räägi ebatavalistest helidest, mis kostusid 10 minuti jooksul, vaid kuni kolmest järjestikusest tugevast tõukest, löögist, paugust, mida tajuti kella ühe ajal ja pärast mida vajus laev tuntavasse kreeni. Ühiskomisjon on seega moonutanud nii inimeste kirjeldust tajutust kui ka tajumise aega. Absoluutne enamus ajamäärangu andnud pääsenutest räägivad kella ühest. Komisjon aga otsustas, et visiir eraldus pauguga ja vajus kreeni kell 1.15.

See võib tunduda vähetähtis moonutus ja võib küsida, miks selline moonutus. Põhjus on lihtne. Vaja oli lühendada laeva püstipüsimise aega. Ühiskomisjon sai ka ise aru, et kui ramp avanes kell üks, siis ei saanudki kell 1.26 olla kreen 20 kuni 30 kraadi, nagu on salvestatud teise tüürimehe sõnad Mayday-teates. Nagu varem öeldud, 40-kraadise kreeni tekitamiseks vajalik 2000 tonni vett tulvaks laeva mõne minutiga.

Kokkuvõtteks. Ametlik versioon on suures osas teooria, omavahel kooskõlla viidud arvutusi ja kalkulatsioone, millel on üsna vähe pistmist sellega, mida pääsenud mäletavad. Lõpparuanne on ilusti kirja pandud jutustus, mis lugedes tundub usutav, kuid mille tõenduslik baas on nõrk. Ja see on ka põhjus, miks väga paljud inimesed sealhulgas mina, ei saa ühiskomisjoni lõpparuande järeldustega nõustuda.“

Endine uurimiskomisjoni esimees Margus Kurm

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused