15.07.2020
Sotsid
Kuigi eurosaadik Marina Kaljurand esitleb ERR-i intervjuus ennast sallivuse ja headuse kehastusena, hämmastab tema jutt õela, lõhestava ja agressiivse tooni poolest, mis ongi ehk sotsidele omane.
Enamik EKRE-t vaenavaid inimesi ei kasuta mõistet “paremäärmuslik”, kuid Kaljurand laseb selle kohe käiku, lisades oma märksõnad “EKRE tõus, parempopulismi tõus, demagoogia, sildistamine, inimeste lahkuajamine, erinevuste otsimine” – seega on kogu intervjuu eesmärk raevukas oponentide ründamine.
Edasi järgnevad avalikud solvangud: “Jüri Ratas oleks lõpuks kasvõi Kaja Kallasega abiellunud, kui olnuks vaja.” Kust võtab üks inimene õiguse selliseid sõnu suust välja ajada?
Samas väidab Kaljurand: “Presidendina ei oleks ma sotsiaaldemokraatliku erakonna esindaja. Presidendina, jah, ma arvan, et mul on võime ja oskus inimestega suhelda, rääkida, neid ühendada.” Kas sellest tuleks midagi välja, kui ollakse eelnevalt solvanguid pildunud?
Pealegi räägib Kaljurand kogu intervjuu kestel oma sotsiaaldemokraatlikust maailmavaatest – kas ta tõesti loodab naiivselt, et leiab rahvuskonservatiividega midagi ühist, samas kui tema erakond ründab EKRE kui poliitilist jõudu kogu aeg? Ilmselt on Kaljuranna usk oma ühendamisoskustesse sama alusetu kui tema kunagine lootus jõuda hoobilt presidendiametisse, visates üleöö nurka välisministri portfelli Rõivase valitsuses.
Seejuures kasutab Kaljurand üht oma vana vigurit, mida võiks kokku võtta nii: ega mul EKRE lihtliikme ja valija vastu midagi ei ole (neid on ekreiitide poolt petetud), aga vaat need Helmed, nemad on kurjus ise!
“Need, kes süvenevad rohkem, jälgivad uudiseid ja kuulevad aegajalt siit tulevad veidraid, halbu väljaütlemisi – nemad näevad Eestit teistsugusena. /…/ Need ütlemised ei jäänud Eesti piiresse, kajasid vastu ka välismaal,” räägib Kaljurand, unustades, et just reformarid ja sotsid koos oma presidendiga olid need, kes Eesti kohta välismeediale halba rääkisid.
“Salliv” Kaljurand ründab oma intervjuus välisministeeriumi, ta ei saa aru Ungari ja Poola toetamisest, kiidab rändepakti ja Mikseri vassivat käitumist selle heakskiitmise ajal, loodab, et USA presidendiks valitakse Biden, kiidab Ansipit ja Merkelit, laidab Jaak Madisoni – no ehtsaim paduliberaal. Kuidas ta küll loodab presidendina kogu Eestit esindada, kui tema vaade maailma elule nii kitsuke on?
Kogu intervjuu jätab suhu mõru maitse – ohtralt enesekiitust (“arvan, et oleksin Eestile hea president”), oma väidetava populaarsuse esiletõstmist (“Olen mõned korrad püüdnud seda numbrit ette kujutada. Mäletan, käisin Saku Suurhallis kontserdil, kus oli 5000 inimest. Peaksin selle korrutama 13-ga… Ja iga inimene läks, tegi ristikese minu nime juurde, see hirmutab…), ja samas piiritu viha “paremäärmuslaste” vastu.
Eesti on väärt enamat kui Kaljurand Kaljulaidi asemele…