Sots Marina Kaljurand on “Duublile” antud intervuus suutnud teha päris olulisi prohmakaid, mida tema enda erakonnakaaslased kohe tahtmatult tõestavad.
Kaljurand toob välja asjad, mida ta seostab kohe EKRE-ga: ühiskonna lõhestamine, solvangud, väljaütlemised teiste riikide esindajate, NATO ja Euroopa Liidu suhtes /…/ “Pole mõtet öelda, et opositsioon kruvib mingit pinget üles,” räägib ta.
Just nagu Kaljurannale vastates solvas tema seltsimees Raimond Kaljulaid kohe üht Riigikogu kolleegi isiklikult, mängides õõvastavalt tema nimega, ning üht liitlast EL-is ja NATO-s.
Kaljurand valetab ridamisi, väites, et EKRE olevat Trumpi eeskujul üle võtnud suhtumise Putinisse, aborti ja välismaalastesse. Rahvuskonservatiivid suhtusid migratsiooni eitavalt juba ammu enne Trumpi võimuletulekut 2017. aastal (meenutagem 2015. aasta pagulaskriisi, mil EKRE oli väga nende siiatoomise vastu); vale selle kohta, nagu tahaks erakond abordid keelustada, algatasid just sotsid ja reformierakondlased (sest EKRE keelustamist ei nõua) ja igihaljas Putini jutt on opositsioonil alati siis, kui neil rünnakuteks midagi muud võtta ei ole.
Kaljurand ütleb, et EKRE valitsusse toomine oli suur viga. See on ehtne sotsialisti ülbus, nagu oleks see nende otsustada – hoopis sotsid ei osutunud parketikõlblikuks. Kritiseerides rahvuskonservatiivide tööd Riigikogus jätab Kaljulaid targu rääkima sotside liidri Indrek Saare paugutite lõhkamist ja Riina Sikkuti keskmist sõrme – just sotsid näitavad äärmist lugupidamatust Riigikogu vastu, seda ka oma “kepiettepanekutega” seadusandlikku tööd blokeerides.
Ameerikale omase, suvistest meeleavaldustest tuttava agressiivsuse tõi Riigikogusse samuti opositsioon, mida on näha nii valitsuse infotunnides, “protseduuriliste küsimuste aruteludes” ja ka komisjonides, kus sotsid käituvad revolutsiooniliste madrustena. Kaljurand jätab ka kommenteerimata, miks erakond nii väga traditsioonilise pere vastu on, et noorsotside miitingutel oli see sõnaühend plakatitel lausa läbi kriipsutatud.
Kaljuranna sotsilik ülbus seisneb ka selles, kuidas ta nõuab peaministrilt EKRE valitsusest väljaarvamist. Mis aga puutub tema presidendiks kandideerimisse ja sõnadesse, nagu oleks põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets kusagilt põgenenud, siis üks seik selle poliitiku enda elust.
Nimelt otsustas Marina Kaljurand üleöö presidendiks hakata ja lahkus ühe päeva lõpus oma ministrikabinetist, teatades peaministrile kirja teel, et enam tööle ei tule, temast saab nüüd riigipea. Kaljurand oli tollal nii veendunud oma võidus, et viskas ministriportfelli nurka ja paugutas uksi.