Marina Kaljuranna jutt koosneb pooltõdedest, vürtsitatuna sotside vassimisest

Marina Kaljurand loodab sammud Euroopa Parlamendi suunas seada, et seal siis Eestile vaenulikes otsustes kaasa teha.

Sotside eurokandidaat Marina Kaljurand räägib oma Postimehe intervjuus terve rea pooltõdesid, painutades need sotside ideoloogiale sobivaks ehk muutes nad suisa valedeks.

Kaljurand väidab, et Eesti otsus EL-iga liituda oli ainuõige ja osutab seejuures Eesti elanike kõrgele toetusele, nentides siiski, et see moodustis jääb tavainimesele kaugeks.

Euroopa Liidu toetamise kõrge protsent seisnebki kahes asjas: esiteks Venemaa lähedus, ja kuigi kõik teavad, et EL pole mingi julgeolekugarantii, usuvad eestlased, et mingil moel peletab see Kremli siiski eemale.

Teine oluline moment ongi selles, et inimesed ei tea ega tahagi midagi teada sellest, mis toimub Brüsselis ja Strasbourgis tegelikult – seda näitab ka väike aktiivsus europarlamendi valimistel. Paljudele on üllatuseks seegi, kui nad kuulevad, et umbes 90% meie seadusandlusest põhineb eurodirektiividel.

Üks asi aga on täiesti kindel – absoluutne enamik neist 74% inimestest, kes toetavad Euroopa Liitu, ei toeta Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri poliitikat – paljud aga ilmselt ei teagi selle rahvusriigivaenulikkusest. Kindlasti ei toeta keegi Verhofstadti ja Timmermansi (kellest viimane oleks ka Kaljuranna boss Euroopa Parlamendis), kes on väitnud, et Aafrika tuleb Euroopasse üle tuua ja seda massiimmigratsiooni kaudu.

Kui Kaljurand räägib meie Euroopast leitud partneritest, siis tema jaoks on need ikkagi Merkel ja Macron. EKRE toetab samuti Euroopa Liidus jätkamist, kuid meie näeme partnereid Matteo Salvinis, Sebastian Kurzis, Viktor Orbanis ja teistes võimukonservatiivides – ka nemad on Euroopa ja see tõeline, kristliku taustaga Euroopa, sest neomarksismi kaaperdatud liberalism valitseb kontinenti vaid viimased 20-30 aastat.

Euroopa Liit loodi majandusühendusena ja tihedad riikidevahelised sidemed on loomulikud, kuid viimased arengud on siiski pigem föderalismi ja ebademokraatlikkuse poole minevad, sest luua tahetakse midagi impeeriumilaadset, kus Eesti hääl kohe kindlasti kuuldavaks ei jää.

Marina Kaljurand peidab tegelikud arengud ilusa jutu sisse stabiilsusest, majanduslikust kasust ja väärtustest, kuid unustab ühe asja – see EL on kriisis, sest miks muidu ennustatakse suurt edu konservatiivsetele, rahvuslikele ja immigratsioonivastastele jõududele? Seletada seda populismi ja äärmuslusega on naiivne – ükski “halb” ideoloogia ei kinnitu õhku, vaid tal peab pinnas all olema. EL-i senine kurss on loonud vundamendi rahulolematuseks ja sellest lähtuvalt muutusteks.

Tähelepanuväärsed on Kaljuranna viimased laused. “On rumal valida sinna inimesi, kes ei oska Euroopa Liidus näha võimalust ning kes usuvad vastandumisse ja isolatsiooni. On sulaselge raiskamine valida sinna inimesi, kes lähevad lõhkuma ja lammutama, mitte ühisosa otsima ja lahendusi leidma.” Ilmselgelt mõtleb sots selle all EKRE-t.

Esiteks – ka EKRE näeb Euroopa Liidus võimalust, kuid seda rahvusriikide liidus, ja seega ei rõhu rahvuskonservatiivid mingile isolatsionismile. Vastandumist aga korraldavad praegu liberaalsed jõud, kes tõrjuvad konservatiive igati nende endi võimumonopolist eemale ega taha tunnistada demokraatia reegleid – seda on näha Brüsseli kõrgete poliitikute kõnedest, milles nad kutsuvad sõtta “paremäärmuslaste” ehk konservatiivse maailmavaatega. Seal pole mingit tegu ühisosa otsimise ja lahenduste leidmisega.

Teiseks – mitte EKRE inimesed ei lähe sinna lammutama, vaid just sotsid ja liberaalid, kes lammutavad rahvusriikidel põhinevat Euroopat, hakates sinna Aafrikat üle kantima (sotsialist Timmermans oma kõnes) ning soovides seda föderatsiooniks muuta.

Marina Kaljurand ei tee sotsina Euroopa liidus mitte midagi Eesti heaks, sest tema fraktsioon EP-s on globalismi ja multikultuursuse edendaja.

Kommentaarid