Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Marko Pomerants tõestas, et Isamaa võitleb eestluse eest siidkinnastes ja kedagi ärritamata

-
31.01.2019
Isamaa ja marko Pomerants jälgivad tõelist võitlust Eesti eest kaugelt ja läbi lillede.
© Priit Simson/Ekspress Meedia

Marko Pomerants on Maalehes hästi ära selgitanud, mis vahe on EKRE-l ja Isamaal.

Laias laastus ja piltlikult võiks see välja näha nii. Kui EKRE näeb migrantidemassi Eesti poole tormamas, lööb ta rautatud värava kinni ja riputab ka suure luku ette. Isamaa aga läheb neile sõbraliku delegatsiooniga vastu ja kukub selgitama: “Vaadake sõbrad, me saame teist aru, aga see on ikka meie maa ja olge nüüd tublid poisid ja keerake ots Saksamaa poole, muidu hakkab meil halb ja kurb…”

Valimisloos “Marko Pomerants: Isamaa suudab konservatiivne olla ka inimesi hirmutamata” tuleb juba pealkirjas saati välja isamaalaste “rõõmus rahvuslus” – me teeme kõike tasa ja targu, ei “hirmuta”, ei ütle otse probleeme välja, ei torma võitlusse… Muide, probleemid asuvad Vahemere lõunakaldalt ise teele, vabaühendused korjavad nad merelt kokku ja toovad sadamatesse – Isamaa ei hirmuta muidugi kedagi massiiimmigratsiooniga, aga võta näpust, nad tulevad ka hirmutamata kohale!

Kui ajakirjanik küsib: kolm asja, millega võib arvestada Isamaad valides, pakub Pomerants esimesena julgeolekut, mille alla mahtuvat NATO, liitlased, laiapõhjaline riigikaitse, kaitseväekohustus. Niisiis, mis peaks muutuma olukorras, kus Isamaa on nagunii valitsuses ja nende erakonnakaaslane Jüri Luik on kaitseminister? Miks peaksime uskuma, et miski muutub?

Isamaa valitsuses olek paneb kahtluse alla ka Pomerantsi teised lubadused lastega peredele ja rahvuslikkuse kohta. Valitsuses on praegu nii isamaalased, sotsid, kes hõiskavad samuti, et on lastega perede heaks tohutult palju ära teinud, kui ka Keskerakond, kes püüabki hääli sotsiaalsete lubadustega – no miks te pole juba kõike seda ära teinud, miks te ootate valimistejärgset aega?

Pomerantsi “rahvuslikkus heas mõttes, kus eestlastel on juhtroll, aga kõik teised on ka kaasatud”, on samuti nähtav praeguses nende osalusega riigivõimus, kus venelased on kõvasti ennast Tallinnas sisse seadnud ning Yana Toom koos Lasnamäe osakonnaga dikteerivad Jüri Ratasele ette integratsioonipoliitikat. Tallinnas kipub vene keele kõla kõvasti eesti keele omast üle olema, koolidesse surutakse kakskeelsust, putinistid mõnitavad küüditatute mälestust, pronkssõduri juurde asetavad kaitseväe kaplanid pärgi lindiga “Eesti rahvalt” – kõik teised on juba kaasatud, aga eestlaste juhtroll kaob, ja seda ka Isamaa abiga.

Isamaa ise aga on hääletanud praktiliselt kõigi seaduseelnõude poolt, mis ühel või teisel moel immigratsiooniuksi avavad. Isegi rändepakti heakskiitu ei õnnestunud isamaalastel ära hoida, sest puudu jäi peamine asi – selgroog, et valitsusest protestiks ära tulla!

Isamaalane räägib, et abielu kui mehe ja naise suhe on Isamaa maailmavaates kirjas ja sellest piisab. Tema enda jaoks olevat see traditsioon ja väärtushinnang. Samas aga juhib ta tähelepanu viha kasvule LGBT suhtes. Taas üks lillelapseline seisukoht poliitikult – Pomerants ise tunnustab mehe-naise suhet, aga plaksutab ka kõrvalseisvatele geipaaridele, mis tähendab, et Isamaa valimise korral istub homoagenda kohe nende kukil ja kooseluseadus saab isamaalaste toel oma rakendusaktid kätte.

Pomerants ütleb, et Isamaa arvates pole Brüssel mõttetu kamp, vaid meie ise oleme Brüssel. Paraku peaks Brüssel olema ka Ungari, aga kui ta ütleb Brüsseli pagulaskvootidele “ei”, siis saab ta enda kaela kogu EL-i repressiivaparaadi koos peavoolumeedia mõnitamistega. Ungari karistamise poolt hääletas ka isamaalise taustaga Tunne Kelam. Isamaa on Brüssel siis, kui on vaja Brüsseli seadustele alluda – Eesti seadusandlus põhineb suuresti sealsetel eurodirektiividel, mitte omal rahvuslikul seadusloomel.

Marko Pomerants on öelnud, et Isamaa selgitab oma põhimõtteid räuskamata ja teisi halvustamata – ehk seetõttu ei õnnestunudki neil rändepakti heakskiitu ära hoida, sest Isamaa jäi poliitkorrektsuse raamesse! EKRE jõud ongi selles, et kui nende vastas seisab inimene, kes soovib Eestile kahjulikke asju läbi suruda, siis ei hakata nunnutama, vaid öeldakse näkku – see asi on meie vastu ja kui te selle läbi surute, olete rahvuse reeturid. Jah, räige – aga õige!

Isamaa poliitik seletab, et nad näevad, kuidas maailm avaneb, aga nad ei taha okastraataedu ning on rahulikud, kuigi ei taha neid protsesse kiirendada. Siin on taas vahe EKRE ja Isamaa vahel – rahvuskonservatiivid tahavad just nimelt ebameeldivaid protsesse täiel jõul takistada. Marko Pomerants esindabki siin eredalt Isamaad, kes ei ole märganud  või ei taha märgata, kuidas näiteks terrorism on meile ligemale hiilinud – algul oli see Madridi ja Londoni metroos, siis Charlie Hebdos, Bataclanis ja Brüsselis, edasi Turus (vägistamistena ka Oulus) ning päris kindlasti on ta varsti ka Tallinnas. Isamaa aga ainult vaatab rahulikult, kuidas maailma avaneb ja seda koos pühasõdalaste pommivöödega.

Kogu Marko Pomerantsi loost loeb välja vaid ühe – Isamaa võitleb eestluse eest siidkinnastes ja kedagi ärritamata. EKRE-s on sõdalased, Isamaas aga lödipüksid, kes eelistavad võidelda tugitoolist, mitte barrikaadidel.