30.09.2020
See, millest migratsiooni puhul rääkida ei taheta. Märatsevad migrandid Türgi-Kreeka piiri Türgi poolel.
Liberaalses läänemaailmas kujundatakse migratsiooniprotsesside ümber rännet idealiseeriv õhkkond, veenmaks põlisrahvaid rändlejatega vabatahtlikult oma kodumaad jagama – ja see “pakazuhha” on nüüd ka Eestis.
Marrakechi rändepaktis on kirjas, et migratsioonist tuleb kirjutada ainult head ja eraldi nõutakse nende karistamist, kes püüavad rändeprotsesse kuidagi teisiti kujutada. Ehk siis sellest tõtt rääkida.
Iga mõtlev inimene näeb, et Läänes on migratsiooni jaoks aktsepteeritavad ainult kaks momenti – migrandid on kõik õnnetud, kes pole oma saatuses süüdi, ja migratsioon on üdini hea ja ühiskondi arendav protsess. Kõik muu on “vihakõne”, ksenofoobia ja rassism.
BNS kirjutab sellest, et vabaühenduse MTÜ Mondo ja digimeediaagentuuri Vurr eestvõttel algab noortele suunatud sotsiaalkampaania „Jagatud teekonnad“, milles räägivad oma rändelood nii välismaal elanud eestlased kui Eestisse sisse rännanud noored.
“Oma kogemusest räägib Eestis restorani pidav Taist pärit Narong Lasuai, kes viibib siin tähtajalise elamisloaga. /…/ 12 aastat Eestis elanud ning tehnoloogiaettevõttes Pipedrive töötav Maria Angelina Lasprilla on pärit Venetsueelast ning peab Eestit oma kodumaaks. /…/ Kaasatud on ka profijalgpallur Zakaria Beglarišvili, kes 2018. aasta detsembris sooritas edukalt keele- ja kodakondsuseksami ning on alates 2019. aasta septembrist ametlikult Eesti kodanik,” kirjutab BNS.
Tore, et meil on sellised inimesed, aga tähelepanuväärne on ka see, et avalikkuse ette paisatakse ainult edulood. Eestis on paraku ka Kongo kodakondsusega aafriklase Kevin Zibilamene lugu, kes oli kohtu all sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuva rahapesu ja arvutikelmuste pärast, samuti kamerunlane Edmond Otang Eboti – Tallinna tehnikaülikooli välistudengina õppima asunud neeger pettis väidetavalt eestlannadelt raha välja.
Meil on ka kahe süüria pere lood, kus ühes peres süütas mees abikaasa põlema, teises ähvardas seda pärast vägistamist naisega teha. Hiljem õpetas viimase juhtumi “kangelane” eesti neidudele tantsimist.
Narong Lasuai, Maria Angelina Lasprilla ja Zakaria Beglarišvili on edulood, aga kuhu jäävad migratsiooni ebaõnnestumised, mida on kindlasti kordades enam? Mitte seetõttu, et sisserändajaid peletaks mingi “rassism ja ksenofoobia”, vaid seetõttu, et lihtsalt ei saanud võõras kultuuri- ja majanduskeskkonnas hakkama. Või ei meeldinud see neile. Või avastati, et kodumaa on siiski ülekõige. Neid juhtumeid on ju ka noorte eestlaste seas küllalt.
Miks mitte kirjutada ka selle noore süürlanna saatusest, kes jäi Tallinnas toimunud süütamises õnnekombel ellu? Aga ei, see ei mahuks ju kampaaniate ideoloogilistesse piiridesse. Selliseid lugusid pole, sest need läheksid vastuollu Marrakechi pakti nõudega, et migratsiooni tuleb positiivselt kajastada.
“Noored näevad avaliku diskussiooni kujundamisel suurt rolli meedial ning ootavad senisest tasakaalustatumat rändeteema kajastamist,” kirjutab Mondo.
Ometigi on just edulugude esiplaanile seadmine see, mis viib teemakajastuse täiesti tasakaalust välja, sest noored loevad ainult sellest, kui hästi läks neil kolmel, ja arvavad, et kõigile on teed alati lahti. Aga alati pole. Ja noored saavad niigi pidevalt negatiivseid emotsioone, lugedes netiseadmetest, kui edukad on blogijad, suunamudijad ja kõik teised rikkad ja ilusad, ainult mitte nemad ise.
“Meie eesmärk on kutsuda noori üles sel teemal arutlema, teadmisi koguma ning märkama rändega kaasnevaid võimalusi, aga ka väljakutseid, mida see meie ühiskonnale esitab,“ ütles MTÜ Mondo rändeekspert Meelis Niine.
Kas Eesti ühiskonnas on kunagi tõsiselt diskuteeritud ja arutletud massirändega kaasnevate negatiivsete tagajärgede üle? Vastus on raudne “ei”! Juba rändekriisi alguses keeldusid Taavi Rõivase valitsus ja peavoolumeedia igati selliseid debatte algatamast – nad on õnnetud, vajavad abi ja kõik! Rändeteemal pole Eestis kunagi suid puhtaks räägitud, ainult migratsiooni lausülistamine. Ka Mondo räägib ainult võimalustest ja väljakutsetest, mitte aga väga laiast negatiivsest spektrist.
“Sotsiaalmeedia aitab rände temaatikat noortele avada läbi isiklikuma ja vahetuma viisi ning näha rändajas lihtsalt teist inimest,” selgitas digitaalmeedia kommunikatsioonijuht Mariliis Mia Topp.
Mida me teame rändest tegelikult? Kui paljud Euroopasse tulnud “lihtsalt teised” süürlased ja iraaklased kannavad kätel süütute verd? Kas nad on valmis eurooplaseks saama ka näiteks sel moel, et moslemineiud võivad endale ise kaasa valida, isegi kui too on rootslane või austerlane?
Kui paljud neist näevad uut kodumaad jätkuvalt vana kodumaana ehk nõuavad mošeesid, palvelekutseid ja omi traditsioone ka Euroopas, pigem Euroopa kohanemist nende kultuuriga kui ise integreerumist? Kas nad tahavad ise aktiivselt väärtuste loomisesse lülituda või nõuavad ülalpidamist “kolonialismi kuritegude” eest? Kui palju on neis põlgust “euroopalike väärtuste” vastu?
Mida mõtlevad need rasedad naised ja vanemad, kes ronivad sülelastega inimkaubitsejate paatidesse? Kas neis pole grammigi vastutustunnet laste ees? Kas nad hindavad ikka realistlikult oma võimalusi uuel kodumaal hakkama saada või on piimajõgede ja pudrumägedega ära petetud – milline on üldse see kommunikatsioon, mis on rände liikuma pannud?
Neid küsimusi on tohutult, aga Mondo ja teiste selliste ideoloogiliste ühenduste lood sellele vastust ei anna. Täpsemalt – need ideoloogid näevad ette migratsioonile aina uute võimaluste loomist, mitte migrante uueks eluks ettevalmistamist. Eluks, mis on hoopis teise mõttelaadi, mentaliteedi ja traditsioonidega kui nende kodumaal oli.
Ja ikka ei tea need noored, kellele Mondo oma propaganda suunab, ka edaspidi, mis on migratsiooni taga. Näiteks seda, et tuhanded noored Aafrika mehed tulevad Euroopasse lihtsalt seiklema ja paremat elu otsima. Nad ei ole õnnetud, vaid seiklejad, kes on valmis rännates ka eluga riskima. Paljud teavad, et neid ootavad tasuvad töökohad, pangaarve kohe kätte, auto ja korter samuti. Sellistest Aafrikas ringlevatest müütidest räägiti juba 2015. aastal ja neile andis vürtsi juurde Merkeli üleskutse: “Tulge aga Saksamaale, võtame kõik vastu!”
Ja mõistagi ei räägi ükski Mondo sellest, kuidas tuhanded Kölni käperdajad, Rootsi sisserändajate kuritegelikud gängid, Calais`is Suurbritanniasse pääsu passivad migrandid, iraaklase Ali Bashari moodi tapjavägistajad ja muu iga migratsiooniga kaasnev saast neid vastu võtnud eurooplaste elusid ära rikuvad. Seegi on osa rändeprotsessidest, ainult et sellest liberaalid ei räägi, nemad tutvustavad edulugusid, mida on tühine protsent kõigist lugudest.
Migratsioon on tohutult keerukas nähtus, kuid läänemaailm on võtnud suuna selle ilustamisele ja sellega sürreaalse olukorra loomisele. Ainult kiidulaulud ei avarda ka noorte silmaringi vähimalgi määral.