19.04.2021
Mart Helme
Ainult meie ise saame seista selle eest, et siin maal jääks püsima eesti keel, meie ajalugu, meie kohanimed ja meile ainuomane meelelaad, kirjutab EKRE aseesimees Mart Helme.
Kas oleks lihtne kodanik osanud veel hiljuti selle peale tulla, et perekond on inimesele kõige ohtlikum paik maailmas ning et mehest, naisest ja lastest koosnev kooslus on oma aja inimkonna ajaloos ära elanud ning see tuleb inimeste turvalisust, eneseteostamise vajadust ja kõiki muid ühiskonnas toimunud muutusi arvesse võttes prügimäele visata?
Kas me oleks veel mõned aastad tagasi suutnud ette kujutada, et rahvused ja rahvusriigid on igand minevikust, mis tuleb sõdade, vaenu ja ksenofoobia põhjustajatena asendada teistsuguste inimkoosluse vormidega?
Kas terve mõistusega inimesed suudavad saada aru vihast, mida on sallivuse sildi all hakatud õhutama valge rassi vastu, eriti maades ja rahvaste hulgas, kellel pole ajalooliselt mitte midagi pistmist ei kolonialismi, orjakaubanduse ega orjade töö ekspluateerimisega?
Kas oleks keegi isegi košmaarses unenäos osanud ette kujutada, et siiani teaduslikku maailmavaadet ja faktipõhisust kõige aluseks pidav tsivilisatsioon moondub vasakideoloogiliseks kultuurirevolutsiooni laadseks tühistamiskultuuriks?
Kas rahumeelne kodanik – olgu ta usklik või ateist – suudab aru saada, miks on lääne kultuurile vundamendi rajanud ristiusk nii tigeda surve all ning kuulutatud millekski, mille järgijad ei olegi ühtäkki enam nagu täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, vaid paariad, keda võib halvustada ja diskrimineerida?
Kas Bachi, Mozarti, Beethoveni jt loomingut inimkultuuri ning helikunsti tippudena imetlevad inimesed oleksid osanud kahtlustada, et uued revolutsionäärid ristivad selle kõige valge rassi ülimuslikkuse kehtestamise instrumendiks ning nõuavad isegi gregoriaanliku harmooniasüsteemi ja noodikultuuri hävitamist ning ümber kirjutamist?
Kas terve mõistusega inimestele on tajutav, et kõike eelpool öeldut kavatsetakse hakata käsitlema nii kiiresti kui võimalik uute seaduste alusel vihaõhutusena, inimesi hakatakse karistama rahatrahvide ja vangistusega, aga ühel hetkel võib-olla ka avalike hukkamistega?
Loomulikult hüppavad nüüd tagajalgadele progressiusu apologeedid, kes ristivad kirjutatu inimeste alusetuks hirmutamiseks ja räägivad meile euroopalikest tavadest ja väärtustest.
Pidage hoogu, seltsimehed! Meenutame aega kolmkümmend aastat tagasi, kui läänes algas poliitilise korrektsuse juurutamine. Ka siis hoiatasid ettenägelikumad inimesed, et see ei jää üksnes kampaaniaks, mille eesmärgiks on kutsuda inimesi üles üksteise suhtes viisakat kõnepruuki kasutama, vaid viib ideoloogilise terrori, tsensuuri ja totalitarismini. Loomulikult eitasid progessiusu kummardajad kõiki toonaseid hoiatusi. Paraku on osutunud tõeks hoiatused, mitte nende eitamine.
Tänaseks oleme olukorras, kus neomarksismi, vasakliberalismi, progressiusu– misiganes nime see ka ei kannaks – peale surumisega ühiskondadele on jõutud faasi, kus muutused toimuvad kaleidoskoopilise kiirusega. Piisab väiksemastki käeliigutusest ning muster kaleidoskoobis muutub.
Liberaalid on mõistnud, et ühiskond reageerib viiteajaga, mistõttu on vajalik minna oma agendaga edasi võimalikult kiiresti ja agressiivselt; siis ei jõua ühiskonnad piisava kiiruse ning jõulisusega vastupanu osutuda ning on pidevalt sunnitud silmitsi seisma juba toimunud uute olukordadega. See omakorda aitab kaasa ühiskonna lõhestumisele ja toob endaga kõigi ideoloogilise sõja kõigi vastu.
Selles olukorras on normaalsuse taastamiseks vaid üks võimalus: meie inimeste koondumine igaühele mõistetava idee taha, milleks on meie rahvusriik, meie Eesti. Eesti sellisena, nagu tunneb meie kodumaad igaüks, olgu ta vana või noor ja elagu ta mistahes Eesti servas.
Meie ja ainult meie saame seista selle eest, et siin maal jääks püsima eesti keel, meie ajalugu, meie kohanimed, meile ainuomane meelelaad, aga ka maailmataju ja suhtumine ümbritsevasse, mis ei ole pidevas vastuolus inimloomusega.
EKRE on ainus poliitiline jõud, kes selle eest tões ja vaimus seisab. Sinu toetusega, rahva toetusega õnnestub meil oma missioon ka täita.
Eesti on Eesti on Eesti on Eesti…