Mart Helme: hümn vajab kaitset rahvusriikluse lammutajate eest

Eesti,
©Scanpix
Sinimustvalge

Kogu progressiivne inimkond (loe: liberaalid, globalistid ja pohhuistid) on ärganud: mingit hümni kasutamist reguleerivat seadust pole vaja! Jätke meid rahule! Kas nüüd siis hakatakse hümni laulmise ajal istumise või mütsi pähe jätmise eest vangi panema? Kas hakatakse kiusama puudega inimesi, kes pole võimelised püsti tõusma? Kas nõutakse valvelseisangut, kui kuuled hümni raadiost või lipu heiskamisel Pika Hermanni torni?

Ma küsiksin niisugustelt eksalteeritult kisendavatelt tegelastelt, kellede hulka kuulub nii tipp-poliitikuid kui tippjuriste: kas teil nii rumala jutu ajamisest häbi ei ole? Kas te pole tähele pannud neid jaburaid ettepanekuid, mis räägivad hümni väljavahetamisest, selle sõnade sooneutraalseks muutmisest ja Jumala mainimise ärajätmisest? Kas te ei mäleta seda pahameeletormi, mis rullus üle Eesti, kui vana aasta õhtul presidendi esinemise järgselt hümn mingil kummalisel kombel esimest korda Eesti taasiseseisvumisjärgsel ajal mängimata jäi? Kas te pole aru saanud, et Eestis toimetavadki kõige kõrgemal poliitilisel tasandil inimesed, kelle meelest on ülim aeg rukkilillepuruse rahvusromantika välja juurimiseks ja kes asendaksid hetkega meie rahvushümni Oodiga Rõõmule?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ärgake üles! Me ei nõua hümni laulmise ajal istumise või mütsi pähe jätmise eest vangipanemist või raadiost kuulamise ajal valveseinagu võtmist. Küll aga me leiame, et rahvussümboolikat tuleb kaitsta – ja kaitsta just nimelt nendesamade globalistlike aktivistide, rahvusriikluse lammutajate eest. Tuletagem meelde: hümn elab praegu meie rahva kollektiivses mälus, aga mitte üheski seaduses pole kirjas, et Eesti hümn on Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Ja me näeme, et liberaalid ründavad meie rahva kollektiivset mälu üha ägedamalt.

1920. aastate algul tabasid rünnakud meie rahvuslippu. Sisuliselt oli rünnakute põhjus sarnane praegusele, ehkki geograafilis-poliitiliselt piiratum. Nimelt sooviti rahvuslipp hüljata, et iga hinna eest Põhjamaadega sarnasema identiteedi saavutamiseks mingit sorti ristilipp kasutusele võtta. Et toonaseid arutuid jauramisi lõpetada, raiuti lipu teema seadusesse, kus see püsib tänaseni.

Selleks, et nüüd meie rahvusriiklust muu hulgas sümbolite ignoreerimise ja küsimärgi alla seadmisega õõnestada püüdvatel liberaalidel, globalistidel, modernistidel ja muiduuhhuudel jalad alt ära lüüa, tuleb teha sama meie hümniga. Vastasel korral kasvab neil süües isu.

Jumal tänatud, et peale lipuseaduse on meil olemas ka Eesti vapi seadus. Vastasel juhul räägiksid progressivistid meile lakkamatult, kuidas meie vapp ei vasta kaasajale, pärineb pimedast keskajast ja on ju üleüldse Taani kuningakoja vapi plagiaat. Muudame ära! Võtame vapiks mingi oksendava kärnkonna või mis veel parem, et demonstreerida meie e-riiklust, kuulutame Eesti vapiks virvendava arvutiekraani. Näitame Euroopale teed! Lõpp igasugustele lõvidele, karudele ja kotkastele riikide vappidel. Kõigele lisaks ei ole see kooskõlas tänapäeva maailma iseloomustava humaanse suhtumisega loomadesse ja kvalifitseerub loomapiinamisena.

Hümn on riigi sümbol nagu lipp ja vapp ning väärib juba seetõttu oma seadust. Sellest, muide, on aru saanud enamik Euroopa riike. Hümn on seadusega reguleeritud järgmistes Euroopa riikides: Austria, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari.

Neilt liberaalidelt, kes leiavad, et meil siin Eestis hümni pole vaja seadusesse raiuda, küsin ma: aga miks oli siis vaja vastu võtta kooseluseadus? Miks te tahate kangesti kehtestada vihakõne seadust? Erinevalt hümnist, mille kasutamist reguleerib praegu inimeste sisemine viisakus ning patriotismitunne, on kõik nimetatud seadustega hõlmatav juba ammu sätestatud muude seaduste ning õigusaktidega.
Jah, seltsimehed internatsionalistid, piinlik on. Oma rahva ja meie rahvusriikluse südames juba ammu reetnud tegelaste raevukas reaktsioon kinnitab veenvalt, kui vajalik meie erakonna ettevõtmine selles vallas oli. Seda enam, et eelnõu menetlemise käigus on välja pakutud teksti võimalik täiendada, parandada ja vajadusel ka muuta.

Aga mul on piinlik, et Liisa Pakosta, Külli Taro, Toomas Sildam, Carri Ginter ja mitmed teised pealtnäha arukad inimesed on langenud ilmselgelt pahatahtliku ja argumentide poolest lasteaia lapse tasemel demagoogiasse. Veelgi enam, kohati nad suisa valetavad, omistades hümnieelnõule seisukohti, mida seal ei ole.

Lugupeetavad, hümni raiume me seadusesse niikuinii, kui mitte selle, siis riigikogu järgmise koosseisu ajal. Teie jääte ajaloo silmis aga täpselt sama lolli seisu nagu need, kes 1920. aastatel meie rahvuslippu prügikasti püüdsid visata.

Mart Helme

 

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused