17.05.2019
Siseminister Mart Helme.
Reformierakond algatas siseminister Mart Helme vastu umbusaldamise – ilmselt on selle üheks põhjuseks peaministri kohuseid täitnud EKRE juhi jõuline esinemine valitsuse infotunnis, mida poliitlumehelbekesed ei suutnud ära seedida.
Esimene tähelepanek kolmapäevases infotunnis juhtunu kohta on see, et opositsioon alustas räigete küsimustega ja said vastu ka jõulised vastused. Ilmselt unistab vastasrind siiani, et Mart Helme tuleb kohale alandlikult, sotside vulvamüts peas ja alustab närviliselt: “Ma vabandan nüüd kõige ja kõigi eest, siis ma vabandan selle eest, et ei ole veel vabandanud, ja vabandan, kui vabandus ei ole liiga vabandav…”
Mart Helme ei näidanud valitsuse infotunnis välja oma “toksilist maskuliinsust”, vaid peaminister vastas opositsiooni küsimustele – ja kui need provotseerivateks ja pahatahtlikeks muutusid, siis pani ta karmide sõnadega asjad paika, näidates, et ei kavatse ründele alluda.
Siiani on peetud tavaliseks, et inimesed teevad oma tööd otsekoheselt, sõnu ja aega raiskamata ja efektiivselt. Ja Mart Helme on selle vana koolkonna mees, kes ei mõtle “mürkmehelikkuse” peale, vaid teeb tööd, nagu seda on kogu aeg tehtud. Ei pea ju tööd valitsuses ja parlamendis alustama üleskutsega “Tuleme nüüd kokku ja teeme ühe suure kalli-kalli!”
Selline suhtumine jäägu sotside meespoliitikutele, kes käivad jänkukõrvakestega mütsides naiste marsil – muide, õrnema soo heaks teete te kümme korda rohkem ära, kui räägite meeste seltskonnas sellest, et naisi peab hoidma, mitte ei käi kaasas marufeministidega, kes karjuvad, et nende keha on nende ainuomand, olgu siis tegu abordi või prostitutsiooniga.
Mart Helme on jõuline isiksus, nagu ka tema poeg Martin, ja sellised viivadki elu edasi, mitte noored hipstermehed, kellel on küll viiking Ragnari habe ja soeng, kuid riietuses sukkpüksid ja midagi seelikutaolist nende peal. EKRE meeste puhul aga võib kindel olla, et kriisiolukordades jätkub neil külma närvi nii riigi ja ühiskonna kui terviku, kui ka naiste ja laste päästmiseks otsese ohu eest, ning ka ukse teevad nad daami ees lahti.
“Toksilise maskuliinsuse” vastu võitlejad väidavad, et nad astuvad välja meeste domineerimise vastu – ja nad asendavad selle kohe naiste domineerimisega. Kogu see võitlus ju ongi marufeministide soov võtta ohjad enda kätte, ja enese kehtestamine, mille vastu nad väidetavalt on, algab nende puhul juba esimestest sammudest. Feministide puhul on eriline ka see, et kuigi nad on väidetavalt soolise võrdsuse poolt, kasutavad nad naiselikkust ja naise soorolli vajadusel ka relvana: “Kuidas ta NAISELE nii ütles!”
Pole mõtet rääkida “triibulistest nimekirjadest”, sest me oleme kõik enne kõike inimesed, olles seejuures mehelikud mehed ja naiselikud naised. Nii poliitikas kui firmade juhatustes ehk majanduses loevad oskused, kompetents, kogemused ja isiklikud omadused. Hierarhia aga jääb igal elualal mingis vormis alati alles.
Riina Sikkuti sõrmetõstmine, Katri Raiki makstud superpreemiad pärast pooleaastast tööd, president Kaljulaidi võimetus ühiskonda sidustada ja Kaja Kallase suutmatus valitsust kokku panna, ning paljud muud naispoliitikute äpardumised näitavad, et naised pole põrmugi paremad ega halvemad kui on mehed. Seda enam, et naiste valitsetavat ühiskonda hakkab üldjuhul häirima ka nende endi omavaheline “bitšimine”, mille kõrval meeste avameelne lajatamine on kordi närvesäästvam.
Nii et meie maksa asjasse segada zooloogiat ja alfaisaste käitumist – seda enam, et olemas on ka alfaemased. Probleeme aga jääb vähemaks, kui me oleme jätkuvalt inimesed, kelleks meid on loodud ja milliseks oleme kujunenud, mitte me ei kujunda üht jalga astuvat halli massi, mis käib ideoloogilist rada.
Mis aga puutub Mart Helme tagandamiskatsesse, siis selle taga on ikkagi rohkem Reformierakonna kartuse luukerede pärast, kes Helme kutse peale kapist välja ilmuda võivad.