Mart Helme: „Meil on inimesed muudetud statistilisteks ühikuteks“

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, erakonna aseesimees Mart Helme pidas üleeile vaktsineerimiseteemalisel arutelul parlamendi ees kõne, kus soovitas kõigil lugeda “Meistri ja Margarita” algust, vestlust pargipingil teaduslikkuse üle ja selle üle, millesse ja kuidas keegi sureb.

Mart Helme: „Võib-olla valgustab see pisut ka praegust päeva, kus me eelkõnelejate poolt oleme kuulnud sisuliselt truudusevannet ametlikult õigeks kuulutatud narratiivile. Alandlikult heidame teie ette põrmu ja oleme nõus tegema kõike, mida te meilt nõuate! Süstige meid, vallandage meid, laske meid lahti, alandage meid, sõimake meid rumalateks lamemaalasteks! Oleme kõigega nõus! Aga ei ole kõigega nõus, kõik ei ole kõigega nõus.

Mina ei ole nõus sellega, et minu last minult nõusolekut saamata süstitakse. Ja ma ei tea, kas kuu aja pärast või kahe kuu pärast võivad tal ilmneda tervisehäired, mida tal varem kunagi pole olnud. See ongi see eksperimentaalsust. Aga miks meil ei ole, lugupeetud doktorid, korralikku statistikat selle üle, kes, millal ja missuguse vaktsiiniga sai vaktsineeritud ja missugune on tema terviseregister olnud enne ja missugune on tema terviseregister olnud pärast? Miks meil seda ei ole? Miks meil on lepingud, mis panevad kogu vastutuse süsti saajale, mitte süsti andjale, mitte riigile, mitte haigekassale? Miks meil on inimesed muudetud ühikuteks, statistilisteks ühikuteks, mitte inimesteks, ja siis põhjendatakse seda tervishoiuga, inimeste eest hoolitsemisega ja sellega, et tervishoiusüsteem ei saa kokku kukkuda.

Vabandage väga! Me oleme ilmselt sadu miljoneid kulutanud küll testimise peale, küll vaktsineerimise peale, küll vaktsiinibusside peale, küll propaganda peale, plakatite peale, telereklaamide peale. See raha oleks võinud ju minna haiglatele, polikliinikutele, arstidele, õdede palga tõstmiseks. Ei, me kulutame seda propaganda peale, peseme ajusid, lõhestame ühiskonda ja siis süüdistame, et keegi esitab ebamugavaid küsimusi. Esitamegi ja jäämegi esitama. Ja vastuseid me ju ei saa, me saame ainult usku ja propagandat. Ja see on piinlik.

See on piinlik, sest Eestis ei ole enam selle valitsuse seitsme valitsemiskuu jooksul demokraatlikku ühiskonda. On käsule allumise ja poliitiliselt õigeks kuulutatud ideoloogia ja narratiivile truuduse vandumine olukord. See on see, kuhu me oleme jõudnud seitsme kuuga. Uskuge mind, sõbrad, te ei taha teada, mis sellise riigiga juhtub. See riik ei pea katsumustes vastu. Ja uskumatu on see, et keegi süüdistab siin saalis küsimuste esitajaid selles, et kas kaitseliitlane või kaitseväelane, kes teetanusesüsti on kunagi saanud, on nüüd siis kriminaal või. Vaadake, me ju kõik teame, kui ebainimlikult, alatult ja kasumiahnelt on suurkorporatsioonid vaktsiine varem välja töötanud, Aafrikas naiste ja laste peal katsetanud vaktsiinide tõhusust, nende puudusi, nende kõrvalmõjusid. Isegi Ameerikas viiekümnendatel aastatel jäid tuhanded lapsed invaliidiks, sest vaktsiinide kõrvalmõjusid ei olnud veel piisavalt kontrollitud.

Vaadake, vastutustunne peaks olema selles saalis kõige kõrgem imperatiiv. Vastutustunne meie valijate ees. Vastutustunne meie endi ees, meie südametunnistuse ees. Ja kaks asja, millest on siin räägitud ja mida on kogu aeg kokku segatud, aga mis tegelikult on erinevad asjad: üks on vaktsiinid, nende eksperimentaalsust, nende mõju inimeste tervisele, nende võib-olla kuritegelik kasutamine, ja teine on meie põhiseaduslikud õigused. Praegu meie põhiseaduslikke õigusi tallatakse jalge alla, vallandades arste, kiirabitöötajaid ja kaitseväelasi või vähemalt kavandades seda teha. Aga mul on küsimus, et kui kõik on nii koššer, miks siis kiirabitöötajad on kohtusse pöördunud. Miks on perearste, kes ütlevad oma patsientidele, et teate, ma ei soovita teil vaktsineerida. Need on südametunnistusega inimesed. Aga paljud ei julge avalikkuse ette tulla. Nad ei julge öelda, et mina ei ole nõus vaktsineerima, sest ma ei ole kindel, et minu patsiendid ei kannata selle läbi, et vaktsiin võib olla mingil hetkel kahjulikum kui haiguse läbipõdemine. Ja miks nad ei julge? Sest meil on tekkinud selline hirmuõhkkond ühiskonnas, et nad lastakse lahti. Kujutage ette perearsti, kellel on jäänud aasta või paar pensionini. Ta ei taha ju tülli minna, ta ei taha endale ebameeldivusi. Ta tahaks rahulikult oma päevad veeretada pensioni saamiseni. See on ebanormaalne, mis meil siin toimub. See on ebanormaalne, mis Euroopas ja lääne hemisfääris tervikuna toimub. Ja me näeme ka, et inimesed tõusevad selle vastu.

Vaadake, kui meie eelmise valitsuse vastu olid siin pidevalt mingid piketikesed Stenbocki maja juures, siis need olid ju kinni makstud paarkümmend nägu, kes seal kogu aeg räuskamas käisid. See, mis on siin maja ees praegu, on rohujuure tasandil, see on ühiskonna vastureaktsioon. Kui ühiskonnas tekivad niisugused vastureaktsioonid, siis see on väga tõsise põletiku märk. See põletik levib, põletik süveneb, sest sellele arst ei reageeri. Arst ütleb, et need on lollid, nad on lamemaalased, nad ei saa aru, et neile tahetakse head. Aga neil on õigus mitte aru saada, et neile tahetakse head. Sellest tuleb ka aru saada. Neil on see õigus. Ja meil on siin õigus ja kohustus nendega arvestada. Palun võtke seda arvesse.

Peame dialoogi, mitte ärme sõidame tankiga edasi-tagasi üle täiesti õigustatud küsimustest, täiesti õigustatud seadusandlikest initsiatiividest.“