22.05.2018
Mart Helme
Kes ei usu, võtku Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programm ja vaadaku järele: 28 Eesti ettevõtja ettepanekud meie riigi reformimiseks oleksid suures osas nagu meie 2015. aasta riigikogu valimiste eelsest ajast maha kirjutatud. Seega ei saa ma muud, kui initsiatiivi üksnes tervitada.
Riigi odavamaks, efektiivsemaks ja õhemaks muutmine, oma bürokraatlikus mugavusstsoonis toimetava ametnikkonna arvukuse ja mõjukuse vähendamine, deregulatsioon, rahvaalgatus ja referendumid, maksureform, ettevõtluskeskonna parandamine, tegelik, mitte bürokraatlik regionaalpoliitika, palgataseme järsk tõus kokkuhoiu arvel jne, jne – selle ning palju loetlemata jäänu järele on Eestis karjuv vajadus juba enam kui tosin aastat.
Meenutame, et just kõige selle paisu tagant valla päästmist ootasid nii ettevõtjad kui rahvas ka poolteist aastat tagasi toimunud valitsusevahetusest. Paraku on praeguseks kõik võinud veenduda, et ootused pole täitunud ning senine „kestliku kahanemise“ poliitika jätkub endiselt. Niisiis osundavad ettevõtjad õigetele valupunktidele. Samas – kuidas on võimalik tunda täit usaldust seltskonna vastu, kellest paljud on ise kättpidi osalised sellesama umbejooksnud süsteemi kujundamisel. Kes kohaliku võimu esindajana, kes ametnikuna, kes riigikogu liikme, kes ministrina.
Ja kõik nad – või vähemalt absoluutne enamus neist – on veerandsaja aasta jooksul usinalt rahastanud nii Reformierakonda kui IRL-i, nii Keskerakonda kui sotse.
Ja nüüd siis äkki on üksnes poliitikud Eesti paigalseisus süüdi, suurärimehed olid aga kusagil ära, kui nende poolt rahaga söödamatuks vürtsitatud supp kokku keedeti.
Vähe sellest: needsamad ärimehed tahavad vürtsi veelgi juurde uhada, nõudes oma äsja üllitatud kõlava poliitilise deklaratsiooni varjus reaalelus valitsuselt sisuliselt igasuguste piirangute mahavõtmist odava orjatööjõu sissetoomisele Venemaalt ja Ukrainast, liigutamata sealjuures ise sõrmegi, et panna rahad likku meie oma inimeste tagasitoomise ja neile Eestis töökohtade, elupaiga ja koolimurede lahendamisega tegeleva tagasirändeagentuuri loomiseks ja finantseerimiseks. Silmakirjalik, ütleksin ma. Eestit hävitav, ütleksin ma. Rahajanu järele haisev, ütleksin ma.
Ja veel. Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui ma loen, et meie ärieliit nõuab suuremat õigust avalikus halduses osalemiseks. Tõlgime: see ei tähenda ju mitte midagi muud kui nõuet, et nad lastakse legaalselt ligi riigieelarveliste vahendite käsutamisele. See tähendab aga korruptsiooni lõplikku seadustamist ja kirjutamist Eesti Vabariigi administreerimise DNA-sse. Sest olgem ausad: väikeses ja vaeses Eestis ei liigu üheski üksikvaldkonnas nii suurt raha kui riigieelarves. Ja olgem veelgi ausamad: kõige magusamad lepingud on juba täna riigipoolsed tellimused. Ja kui oleme lõpuni ausad, siis teame ka, et inimene on just nii suur siga kui tal olla lastakse. Ning see kehtib mitte üksnes poliitikute, vaid ka ärimeeste puhul.
Järgmise riigikogu valimisteni on jäänud ümmarguselt üheksa kuud. Olles siin ilmas juba küpsesse ikka jõudnud ja ka poliitikas mõningaid kogemusi omandanud, ei saa ma teisiti, kui suhtuda skepsise ja irooniaga sellesse, kui just praegu paisatakse avalikkusele mälumiseks justnagu uusi ja epohhiloovaid algatusi. Eesti 200, riigireformi sihtasutus – midagi à la Jääkelder, mis mitte kedagi mitte millekski ei kohusta, aga puhub üles asjatuid lootusi, tuleb kindlasti veel. Kõik see kvalifitseerub paraku rubriiki, millest rääkisin juba pool aastat tagasi: ühiskonnas kogunenud auru uute fatamorgaanadega väljalaskmiseks.
Ettevõtjatest ei ole riigi reformijaid. Neil pole selleks lihtsalt institutsionaalseid instrumente. Nad saavad olla diskusioonide algatajad ja survegrupp – ning sellistena on nad kahtlemata teretulnud – aga reaalse riigireformi peavad ära tegema siiski poliitikud. Paljudele on see tõde kindlasti vastumeelne, aga tõde ei muutu emotsionaalsete hoiakute tulemusena ebatõeks. Või kas suudab keegi mulle näidata mõnda teist riiki maailmas, kus riiki juhiksid mitte erakonnad ja poliitikud, vaid rahvakogud ja ärimehed? Niisugust riiki ei ole. Niisugune riik ei ole ega saa olema ka Eesti.
Meeldib see kellelegi või mitte, aga üheksa kuu pärast valib rahvas taas riigikogu ja riigikogus esindatud erakonnad moodustavad uue valitsuse. Ma tahan siinkohal rõhutada: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on otsustavalt hoidunud ärimeestel raha mangumisest ja hakkama saanud nende ressurssidega, mis on meile kättesaadavad riigipoolse toetuse, liikmemaksude ja eraisikute annetuste näol. Põhjus selleks on väga lihtne: me teame väga hästi, et tasuta eine on üksnes hiirelõksus ning et ärimehe toetus on tema silmis laen või investeering, mis peab protsente kandma.
Ja kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et ettevõtjate riigireformi kava kattub arvestataval määral meie programmiliste seisukohtadega, siis on rahval 3. märtsil 2019 vaja teha vaid üht: anda Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale samasugune mandaat nagu ungarlased on andnud oma rahvuskodu kaitsmisel Viktor Orbanile. Sest uskuge mind, mitte keegi teine – ei senise poliitilise süsteemi kaasarhitektidest ärimehed ega selle süsteemi tugisambad Reformierakond, Keskerakond, sotsid ja IRL – ei vii seda riigireformi kava ellu.
Andke meile mandaat ja ma kinnitan teile: nelja aastaga on riigireform Eestis läbi viidud. Sest meie sügava veendumuse kohaselt vajab Eesti rahvuslikku majandust, rahvuslikku ettevõtlust ja seda soosivat keskkonda.
Mart Helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees