14.04.2021
MART HELME
Riigikogu eilsel arupärimisel kultuuriminister Anneli Otile perede diskrimineerimise teemal rääkis EKRE saadik Mart Helme, et oleme jõudnud praegu väga selge kultuurisõja järgmise rindejooneni, tuues näiteks meediateenuste seaduse, kus sellele ka selgelt keskenduti nii koalitsiooni kui ka ametnike poolt, aga tegelikult on ju see tsensuuri eelnõu.
Mart Helme: „Nüüd me oleme siis täna siin kultuurisõja teise rindelõigus lahinguid pidamas ja selle rindelõigu nimi on – kas meil on pered, kus on kaks ühest soost vanemat ja lapsed. Ei, need ei ole pered, need on sotsiaalsed kooslused, ükskõik mis nime me neile anname, aga need ei ole pered. Ja mind sügavalt solvab see, kui niisuguseid inimesi ja niisuguseid kooslusi nimetatakse peredeks. Pere on see, kus on mees, naine ja lapsed, kus mees kannab mehe vastutust, isa vastutust, naine kannab ema vastutust, ema kohustusi, annab oma, naiseliku vaatenurga, kogemused ja oskused üle nii poegadele kui tütardele. Mees, isa, teeb seda oma oskuste võimete piires. Näeme, kuidas mehi mõnitatakse, mehed on joodikud, vägivallatsejad. Pere on Eestis kõige ohtlikum koht, seal saad peksa, seal tapetakse, sealt lapsed põgenevad. See on kultuurisõja rindelõik.
Ja nüüd on see kultuurisõja rindelõik meil ka siin saalis. Selle asemel, et me räägiksime tõsistest kultuurikatkestuse probleemidest, millega on välja tulnud neomarksistid Lääne-Euroopas, tühistamiskultuurist, mis küsimärgistab kõiki Euroopa, euroopaliku, kristliku kultuuri suuri saavutusi, selle asemel räägime me sellest, kas kaks naist võivad ennast lastega koos pereks nimetada või kaks meest võivad ennast lastega koos pereks nimetada. Kujutad ette, neid diskrimineeritakse, neile ei anta perepiletit! Kas tõesti perepileti maksumus, see vahe, mis on mõneeurone vahe, mis seal on, on nii kriitilise tähtsusega küsimus, et seda meie euroopaliku tsivilisatsiooni suursaavutuste tühistamise kõrval peab siin saalis arutama? Ma julgen öelda, et ega ikka ei ole küll. See on perverteeritava kristliku kultuuri, euroopaliku kultuuri, kultuurisõja üks kindel õis, mis tegelikult sobitub pusletükina suurepäraselt selle tühistamiskultuuri laiemasse konteksti. Ja seetõttu ma ütlen, et see on normaalsetele inimestele lihtsalt vastuvõetamatu. Ja enamus inimestest on normaalsed inimesed.
Selle asemel, et me sel teemal üldse räägiksime, peaksime me rääkima oma kultuuripärandi äärmiselt halvast seisundist. Mõisaomanikuna ma tean väga hästi, kui hävituslik on kultuuriobjektide säilitamisele meie praegune muinsuskaitseseadus. Ja tean ka seda, et meil on täiesti hoolimatult suhtutud meie kultuuri suurkujude mälestuse ja pärandi jäädvustamisse. Ma toon ühe näite. On olemas selline mõis nagu Varangu mõis. Varangu mõisa kõrval on valitsejamaja, milles on sündinud Eduard Wiiralt. Selle asemel, et Eesti riik selle maja korras hoiaks, teeks sellest Wiiralti personaalmuuseumi, säilitaks sellega üht meie kultuuripärandi märkimisväärset saavutust, lastakse sel laguneda. Võime tuua hulgaliselt sarnaseid näiteid.
Teine näide, Patarei vangla, millel on nii mitmekihiline sotsiaalse, ajaloolise pärandi pitser. See läks erakätesse. Ja praegu, nagu me teame, on pandud jällegi seal suured plaanid pausile. Suurte plaanide pausile panek on ühelt poolt loomulikult seotud meie pandeemia või epideemia olukorraga, aga teiselt poolt on see ka väga kõnekas. Riik ei ole suutnud aastakümnete jooksul mitte midagi märkimisväärset selle hiiglasliku ja võimsa monumentaalse objektiga ette võtta ja valitsus ei suuda ka praegu oma abistavat kätt anda objekti eraomanikust haldajale. Ja see on väga kõnekas.
Samal ajal kulutame me meeletult raha bürokraatia laiendamise peale, täiesti tarbetute igasuguste projektide ja projektikeste peale. Riigi raha raiskamine on epideemiline. See, kui palju sealt ladestub kultuuri, on lihtsalt naeruväärne.
Tegelesin turismiga pikki aastaid ja võin öelda, et niisugused suurepärased Eesti kultuuri esindajad nagu Mart Saar, tema majamuuseum on äärmiselt haletsusväärses olukorras. Ja me võime seesuguseid näiteid tuua jällegi ridamisi. See on peenraha, mis tihtipeale oleks vaja nendele objektidele eraldada. Aga seda peenraha ei leita.
Ja siis me räägime sellest, kuidas diskrimineeritakse peresid! Lõpetame selle ebanormaalsuse propaganda ja hakkame tegelema tegelike probleemidega. Hakkame lahendama oma kultuuripärandi haletsusväärse seisundi tegeliku parandamise küsimustega. Hakkame ükshaaval pihta, hakkame sellestsamast Wiiraltist, sellestsamast Mart Saarest, oma laulupeotraditsioonist ja millest iganes. Aga jumala eest, jätame selle ebanormaalse targutamise ja lõpetame, sulgeme kultuurisõja ühe rinde.“