10.01.2018
Nagu feodaalajastulgi tulevad sealt ülalt uued koormised. Pilt on illustratiivne.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Mart Helme ütleb kommentaariks riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni osa laiendamise kohta, et tegelikkuses on sellisel ettevõtmisel kolm eesmärki: Keskerakonna propagandamasina suurendamine (kusjuures võimalust pakutakse ka sotsidele), tsensuuri tugevdamine ja keskerakondliku toiduahela pikendamine.
“Kuna tänane valitsus peab desinformatsiooni ja libauudiste all silmas liberaaldemokraatide grimasse paljastavaid sõnavõtte ja artikleid, siis tsensuur tahetakse kehtestada just neile,” selgitab EKRE esimees. “Kui ERR saab riigilt aastas 40 miljonit, siis miks ei tule rahvusringhääling tegelike libauudistega toime?”
Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatas 09.01.18, et lisaks praegusele kahele inimesele võetakse Stenbocki majja tööle veel kaheksa strateegilise kommunikatsiooni eksperti. Selle valdkonna eelarve riigikantseleis kasvab tänavu samuti hüppeliselt, varasemalt 60 000 eurolt 800 000 eurole aastas ehk 13,3 korda. Selline järsk hüpe rahastamises ja inimeste arvu viiekordistamine tekitab paratamatult küsimuse: mis nüüd lahti on?
Kommunikatsioonibüroo on ettevõtmise eesmärgina nimetanud seda, et Eesti peab välja kujundama võime monitoorida, vastusõnumeid edastada ja kriise senisest tõhusamalt lahendada ning kui on liikvel mingi Eestit kahjustav sõnum, siis jõuatakse see õigel ajal tuvastada ja vastumeetmeid kasutada, kirjutab Postimees. Büroo nõunik Martin Jaško väidab lisaks, et kui varem on riigi stratkomile püütud külge pookida riigipropaganda kuvandit, siis tegelikult keerlevat kogu tegevus üksnes Eesti julgeoleku ümber. Kõigis seletustes püütakse näidata, et uuendus on suunatud Venemaa propaganda leviku vastu, aga kas ainult?
2015. aastast 2016. aasta kevadeni strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna töötanud Ilmar Raag rääkis Postimehele, et on Eesti hoidnud seni silma peal Venemaa peamistel meediakanalitel, aga korralikku pidevat analüüsi Lääne meedias toimuvast seni polnud ja nii polevat ka aru saada, kuidas sõnumid edasi liiguvad ja kes neid juhib. Võib eeldada, et kui neid sõnumeid saadab välja Visegradi nelik või Euroopa rahvusmeelsed parteid, siis Brüsseli-meelses Euroopa Liidu osas võrdsustatakse need suuresti Vene propagandaga. Eesti vasakliberaalse valitsuse silmis aga kujundatakse uudistest välja oht Eesti julgeolekule, olgu siis tegu kas massiimmigratsiooni vastu võitlemise või Euroopa traditsiooniliste, kristlikul taustal põhinevate väärtuste kaitsmisega. Julgeolekuoht aga on teadupärast vaja elimineerida.
Küsimusi tekitabki just see, kuidas kasutatakse strateegilist kommunikatsiooni teistel suundadel ja kui apoliitiline saab sellesse haaratud inimeste tegevus olema. Ehk kui palju hakkab võimulolev valitsus otsustama, millistele välisriikide meediakanalite ja sotsiaalmeedia inforuumi uudistele vastulööki andma hakatakse? Milliseid otsuseid tehakse ekspertide ja valitsuse tasemel näiteks siis, kui mõni välismaine meediakanal kirjutab EKRE populaarsusest, rohkearvulisest tõrvikurongkäigust või rahva vihasest vastuseisust pagulaskvootidele, aga ka näiteks ekspresidendi ärmatamisest või valitsuse Läti-meelsest alkoholipoliitikast? Kas ja kuivõrd hakkavad kümme strateegilise kommunikatsiooni eksperti monitoorima ja ennetama riigist väljunud uudiseid, mis praeguse vasakliberaalse valitsuse arvates võiks kahjustada Eesti mainet?
Välisluurega tegeleva Teabeameti, praeguse Välisluureameti esimene üldsusele mõeldud aastaraamat “Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskonnas 2016. aastal” kirjutas selle kokkuvõtvas osas (lk. 8) Euroopat tabanud rändekriisi ja rahvuslike liikumiste vastureaktsiooni kohta: “Keerulise julgeolekuolukorra tõttu migrantide päritoluriikides on oodata migratsioonivoo jätkumist Euroopasse. Euroopa Liidu liikmesriikides on migratsioonikriisi taustal populaarsemaks muutunud need paremäärmuslikud liikumised ja erakonnad, kes on Euroopa Liidu suhtes vaenulikud. Äärmuslike vaadete levikut ja pingete tekkimist kasutab osavalt ära Venemaa oma välispoliitilisi eesmärke püüdes.” Siit järeldub, et riigiameti tasemel peetakse praegu rahvuslust, mis vastustab Euroopa Liidu arutut immigratsioonipoliitikat, ohuks Eesti julgeolekule, seda seostatakse Venemaa huvidega ja mistahes sõnum, mis näitab maailma avalikkusele Eesti rahva rahvusmeelse osa vastuseisu Merkel-Junckeri poliitikale, võib minna summutamisele. Kas sellega need hästirahastatud kümme eksperti hakkavadki tegelema?