Mart Helme: Vaid suveräänsus tagab jõukuse

Mart Helme

Suveräänsuse eest võitlemata ja ainult Euroopa rahalaevadest unistades jääme me tegelikkuses aina vaesemaks. Jõukaks saame ainult siis, kui oleme iseenda ja oma riigi peremehed, kirjutab EKRE esimees MART HELME.

Vanasõna ütleb, et hea mees, kes lubabki, veel parem, kes teeb. Seda vanasõna tasub lähema poole aasta jooksul teraselt meeles pidada, sest valimiskampaania on alanud ja mida aeg edasi, seda uhkemaid ja lahkemaid lubadusi poliitikutelt sadama hakkab. Kes lubab pensione tõsta, kes puuetega inimeste olukorda parandada, kes maksud vaata et nulli keerata.

Siinkohal on valijale kaks soovitust. Esiteks: pooled lubajatest (Reformierakond, Isamaa, sotsid) on viimase veerandsaja aasta jooksul peaaegu kogu aeg võimul olnud ja on osaliselt võimul ka praegu. Sestap tasub neilt küsida: miks te siiani neid asju teinud ei ole ja miks te praeguses valitsuses oma lubadusi ellu ei vii? Teiseks: võtke kätte eelmise Riigikogu valimiste lubadustega voldikud ja ajalehed (suuremates raamatukogudes on need kõik kättesaadavad) ja vaadake, kui palju on lubatust tegelikult teoks tehtud.

Te saate paraja šoki, tõdedes, kui vähe seda on. Ja veel teise šoki, tõdedes, et tegelikult lubatakse valimistest valimistesse üsna suurel määral neidsamu asju. Toome siinkohal näiteks kasvõi Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamise. Seda on lubatud kogu aeg, ja lubatakse ka sel korral. Viie rikkama riigi hulka jõudmisest pole mõtet rääkidagi. Aga – kui olla irooniline – võib-olla ongi just see lubadus osaliselt ellu viidud, vähemalt nende saja tuhande inimese jaoks, kes on lahkunud Eestist mõnda Euroopa Liidu viiest rikkamast riigist.

Ironiseerida võib muidugi veelgi. Näiteks selle üle, kuidas ajateenistust kaotada püüdnud, piirivalve likvideerinud ja 2008. aastal ka iseseisva sõjaväeluure laiali saatnud Reformierakond igas valimiskampaanias meie väikese riigi julgeoleku pärast muretsema kukub. Neile sekundeerib elamislubade müümisega Eesti julgeolekut „kindlustanud“ Isamaa.

„Suveräänsuse eest võitlemine on nii Ungaris kui Poolas toonud kaasa majandustõusu, millest ei saa osa mitte üksnes koorekiht nagu meil, vaid laiad rahvahulgad.“
Mart Helme

Tegelikkuses näeme aga saamatusest ja poliitkorrektsusest tingitud spiooniskandaale, Moskva isandate südant üliväga rõõmustavat orjatööjõu massilist sisselubamist slaavi riikidest ning vene mafiosnikute, uusrikaste ja valitseva eliidi rahajõgede pesemist Eesti pankades.

Tahan rõhutada: kõigil neil asjadel on peal nii Reformierakonna kui Isamaa näpujäljed. Sest kes oli rahandusminister ja Finantsinspektsiooni nõukogu esimees, kui rahapesu algas ja hoo sisse sai? Reformierakondlane Jürgen Ligi. Kes on viimased viis aastat olnud Eesti Panga nõukogu (mille ülesannete hulka kuulub järelevalve panganduses toimuva üle) esimees? Isamaalane Mart Laar.

Seega võime ainuüksi siintoodu põhjal mainida veel teistki vanasõna, mis ütleb: olgu lubada raskem, kui teha. Niisiis, lubadused. Seda, et lubatakse pudrumägesid ja piimajõgesid ja et neid suuremas osas ellu ei viida, me juba teame.

Teema, mida teised tõstatada ei julge

Ent kogu selle lubaduste ja ootuste virrvarris on üks ülioluline teema, mida keegi teine peale Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tõstatada ei julge. Selleks teemaks on Eesti suveräänsus. Tegelikult tuleks see kirja panna lausa suurte tähtedega: EESTI SUVERÄÄNSUS! Just suveräänsus on see fundamentaalne kategooria, mille olemasolust või mitteolemasolust sõltub, kui suurel määral me üksuses nimega Eesti Vabariik üldse midagi otsustada ja iseseisvalt ellu viia saame.

Viimase kahekümne aasta jooksul on meie poliitiline eliit teinud kõik endast oleneva, et meie suveräänsus võimalikult kiiresti ja suurel määral ära kinkida. Eelkõige Euroopa Komisjonile, aga loomulikult ka riikidele, kelledelt ootame eestkostet. Euroopas on selliseks riigiks muidugi Saksamaa. Kalkulatsioon selle juures on enam kui primitiivne: las nemad otsustavad, las nemad kaitsevad, las nemad majandavad. Meie võtame korralikke palkasid ja teeme poliitilis-administratiivset allhanget, peremeestele selle juures tüli tekitamata. On ju nii magus saada Junckerilt või Merkelilt õlalepatsutus, mis sellest, et patsutaja seejuures mõtleb: no on alles jobud!

Meie vasallpoliitika tulemused on rahvale käega katsuda ja silmaga näha. Väljaränne, maapiirkondade tühjenemine, avalike teenuste järjest koomale tõmbamine, vaesus, pangaorjus. Väga masendav oli näha hiljutise uuringu tulemusi, mille kohaselt mahub vaid kümme protsenti Eesti elanikest keskklassi kriteeriumite alla. Kümme protsenti! See tähendab, et üheksakümmend protsenti on sisuliselt vaesed, ükskõik kui osavalt ja ennastsalgavalt nad seda ka ei varjaks.

Muide, sama tee käisid läbi ka meie saatusekaaslased (kellega võrreldes, nagu meile korrutatakse, olevat Eestil ju väga hästi läinud) Ungari, Poola ja Tšehhi. Sarnaselt meile asendusid sealgi enne Euroopa Liitu astumist valitsenud kõrgendatud ootused pettumusega. Saadi aru, et vana Euroopa käsitleb Ida-Euroopat vaid poolkolooniana, kus asuvad rahvad peavad pakkuma turgu ja olema odava tööjõu allikaks.

„Näidake mulle, missugune koloonia või poolkoloonia on ajaloos kunagi rikas olnud? Niisugust näidet ei ole.“
Mart Helme

Meist suuremad, pikema iseseisvustraditsiooniga ja ajaloos oma kuningaid omanud rahvad ei olnud aga nõus sellega leppima ja ajasid seljad sirgu. Tulemuseks on Euroopa Komisjoni ja korrumpeerunud peavoolumeedia poolt alustatud propagandasõda sajaprotsendiliselt rahvuslike valitsustega Ungari ja Poola vastu. See propagandasõda jõudis uude faasi 13. septembril, kui europarlamendis toimunud hääletusel toetati karistusmenetluse alustamist Ungari suhtes.
Ja tähelepanu! Eestis valitud europarlamendi saadikutest oli selle nõiajahi mitte toetamiseks selgroogu vaid Igor Gräzinil. Kõik ülejäänud – Urmas Paet, Yana Toom, Ivari Padar, Tunne Kelam ja Indrek Tarand – käitusid täpselt sellena, kes nad on: Euroopa Komisjoni truualamlike lakeidena.

Sest tegelikult ei käi Ungari ja Poola ümber toimuv vaidlus sugugi mitte mingite Euroopa Liidus aktsepteeritud demokraatianormide üle. Ungari ja Poola on selgelt demokraatlikud riigid, kus arvamusvabadus on palju paremal järjel kui näiteks Saksamaal. Võitlus, mille keskmes Poola ja Ungari asuvad, käib just nimelt Euroopa Liidu liikmesriikide suveräänsuse üle. Selle üle, kes otsustab, mis on hea ja õige ungarlastele ja poolakatele – kas Euroopa Komisjon või nende rahvaste oma valitsused. Praktika kinnitab veenvalt, et nende rahvaste oma valitsused teavad, mis on hea ja õige. Sest praktika näitab: suveräänsuse eest võitlemine on nii Ungaris kui Poolas toonud kaasa majandustõusu, millest ei saa osa mitte üksnes koorekiht nagu meil, vaid laiad rahvahulgad.

Eelseisvatel Riigikogu valimistel jõuab võitlus suveräänsuse pärast ka meile. Kartellierakonnad – need, kes on kogu aeg võimul olnud ja on seal ka praegu ja kellede juhtimisel Eesti ongi jõudnud sügava suveräänsuspuude olukorda – võitlevad hambad ristis senise olukorra säilitamise eest.

On aeg selg sirgu lüüa!

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond heidab neile aga väljakutse. Meie ei ole nõus, et Juncker, Merkel või Macron dikteerivad meile, missugune peab olema üks ja ainus ideoloogia kogu Euroopa Liidus, kui palju tuleb meil vastu võtta immigrante või missugune peab olema meie maksupoliitika. Meie ei ole nõus, et eestlasi, prantslasi, taanlasi või ükskõik missuguseid teisi Euroopa rahvaid ja rahvuskultuure pole väidetavalt olemas, et on vaid üks rahvus – eurooplased.

Me mäletame veel, kuidas Nõukogude Liidus vormiti samuti erinevatest rahvustest üht suurt nõukogude rahvast. Me ei taha teist korda samasuguse vaimuhaige eksperimendi katsejänesteks olla. Me ei taha, et Eesti muutub eestlaste rahvuskodust – mis on loodud meie rahvuse, keele ja kultuuri kestmiseks läbi aegade – geograafilis-administratiivseks mõisteks, mille ajalugu on ümber kirjutatud ja mille rahvuslik sümboolika on euromarionettide poolt võõrandatud ning sisutühjaks muudetud.

Suveräänsuseta, peremeheõigusteta, peremehementaliteedita ei jää me kestma. Ja ammugi ei saa me jõukaks ilma täieõiguslikeks peremeesteks hakkamata. Suveräänsuse eest võitlemata, vaid mingitest Euroopa rahalaevadest unistades, jääme me tegelikkuses aina vaesemaks. Sest näidake mulle, missugune koloonia või poolkoloonia on ajaloos kunagi rikas olnud? Niisugust näidet ei ole. Seepärast: on aeg Poola ja Ungari kombel selg sirgu ajada.

Suveräänse ja jõuka Eesti eest!

Mart Helme,
EKRE esimees

Kommentaarid