Martin Helme: Eestisse ei tohi lasta mošeed ehitada!

GERMANY-EUROPE-MIGRANTS-RELIGION-ISLAM

Kuuldavasti pidid lahked türklased meile tasuta mošee ehitama, isegi maa sinna alla ise välja ostma (Loe siit!). Ja leidub inimesi, kes küsivad lihtsameelselt: miks mitte? Silme ette tuleb roosat seepi söönud mats Rehepapi raamatust, kes oigab kõhuvalu käes. Peaasi, et tasuta sai. Küsimusele „miks mitte?“ võib vastata, aga mõistlikum on enne otsida vastust küsimusele: „miks?“

Kas Eestis on vajadus mošee järele? Mõningail andmeil pidime olema maailma kõige jumalatum riik ja rahvas. Siinne moslemikogukond on väike ja enamasti pärit endisest Nõukogude Liidust, mis tähendab, et nad on oluliselt leebema suhtumisega šariaadi nõuetesse, olgu selleks palvekordade arv või veini joomise keeld. Nemad pole mošeed nõudnud. Samas, nagu me G.K. Chestertoni käest teame, inimene, kes ei usu enam Jumalat, usub ükskõik mida. Kahtlemata viljakas pinnas islami sõnumi levitamiseks eestlaste hulgas, kas pole.

Teisest küljest, eks meile üritata rääkida, et mošee on ikka rohkem nagu kultuuri- ja hariduskeskus, mitte see koht, kust antakse meile viis korda päevas valjuhääldi kaudu korraldus Meka poole kummardada. Ja kellel saab olla midagi kultuuri ja hariduse vastu, eks?

Mošee ehitamise juures on loomulikult terve rida väga lihtsaid, praktilisi ja veenvaid põhjuseid, miks seda ei tohi lasta Eestisse teha. Pole vaja üle selgitada, et nii Euroopas kui ka Ameerikas on mošeed kujunenud radikaalide tõmbekeskuseks, mille tagajärjeks on nii olemasoleva moslemikogukonna massiline ja järsk pöördumine äärmuslusse, uute sisserändajate hoogustuv juurde tulek asukohamaale ning lõppkokkuvõttes terroristide kasvulavaks kujunemine. Sageli on need radikaliseerimiskeskused rahastatud kas otse või läbi hämarate fondide riikide poolt, olgu selleks Saudi Araabia, Türgi või mõni muu. Ainult lihtsameelsed või fanaatilisemad multikulti fännid võivad uskuda, et ohtu ei ole või sellest rääkimine on lubamatu rassism.

Kui me ei taha, et Eestis hakkaks kiiresti kasvama moslemite hulk nii Lähis-Idast hoogustuva sisserände kui siinse elanikkonna islamiusku pööramiste kaudu, siis tuleb mošee ehitamisele selgelt ja valjult vastu olla. Kui me ei taha, et me saaks oma kodumaal tunda sedasama hirmu- ja kõhedustunnet, millega reisime terrorirünnakuid üle elanud Lääne-Euroopa linnades, siis tuleb mošee ehitamata jätta. Kui me ei taha, et Türgi või mõni teine riik saaks iseenesestmõistetava sekkumisõiguse Eesti riigi- ja ühiskonnaellu, siis tuleb see ehitamata jätta. Kui kellelgi on vaja näidet, kuidas see sekkumine käib, siis tuletan meelde Saksa koomiku Jan Böhmermanni juhtumit. Nimelt alustas Saksa riik Türgi presidendi nõudmisel mehe vastu kriminaalasja Erdogani tögamise eest tele-eetris.

Lääne-Euroopa poliitkorrektne peavoolupoliitika on aastakümneid üritanud Euroopa rahvastele selgeks teha, et islam ei ole oht. Selles vales on olnud poliitikute ülivõimas liitlane paduvasakpoolne meedia ja sama vasakpoolne akadeemiline koorekiht. Ning loomulikult küüniline ja ahne, kuid sealjuures erakordselt lühinägelik suurkorporatsioonide võimas seltskond. Teisiti poleks olnud võimalik nii tõhusalt lammutada selliseid toimivaid heaoluühiskondi nagu Saksamaa, Rootsi või Prantsusmaa.

Islam on poolteist tuhat aastat olnud sõjas kristliku maailmaga. Ta alustas oma laienemist, vallutades kristluse sünnialad Iisraelis ja Süürias, ründas edasi Põhja-Aafrikasse ja Türgi ehk omaaegse Bütsantsi aladele. Kinnitas mõneks ajaks kanda Lõuna-Itaalias ja Hispaanias. Korraldas õõvastavaid tapatalguid Balkanil ja piiras Viini. See sõda nõuab ka praegu ohvreid, kui moslemid korraldavad jõulude verepulma Kairo kirikus.

Aga mitte kunagi ei ole islam olnud oma vallutustes nii kaugele jõudnud kui tänapäeval. London, Stockholm, Amsterdam, Pariis, Berliin, Brüssel pole kunagi varem olnud 10-15 protsenti islami elanikkonnaga. See on juhtunud Euroopa kultuurilise kapitulatsiooni tulemusel. Euroopa veenab end, et islami-kristluse vastasseisu ei saa enam olla, sest ta on loobunud olemast kristlik. Moslemid põlastavad meid seda enam. Euroopa veenab end oma demograafilises vabalanguses, et võõra ja vaenuliku elanikkonna sisserände vastustamine on sallimatuse, suletuse, vihkamise märk, tunnistamata, et just tulijad on sallimatud ja vihkajalikud olijate vastu.

Just selle pärast on mošee esitlemine kultuurikeskusena tegelikult veel palju ohtlikum kui tavalise palvelana. See on Euroopa kultuuriline enesesalgamine, mis on võimaldanud rändekriisi ja islamiseerumise. Soov saada lahti „rukkilillepurusest rahvusromantikast“, et olla keegi teine. Ükskõik kes. Paraku, asemele tulev uus mood ei ole midagi moodsat ja innovaatilist, ta on ikka seesama 1500 aasta vanune pähe tõmmatud kott. Kes sellest aru ei saa, on meie kultuurilise ja demograafilise uuskoloniseerimise apologeedid ja mahitajad.


Martin Helme,

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees


Artikkel ilmus lühendatult Eesti Päevalehes (19.12.2016) ja on kirjutatud enne Berliini terrorirünnakut.

 

Foto: AFP

Kommentaarid