08.11.2023
Martin Helme
Kolmapäeval jätkus Riigikogus sõjaliste missioonide saatmise menetlemine ja kuna EKRE-t süüdistati skeptilisuse tõttu sajas surmapatus ehk Eesti julgeoleku õõnestamises, siis võttis sõna erakonna fraktsiooni esimees Martin Helme, konkreetselt Liibanoni missiooni võtmes.
“Minister enne tegi siin sellise kergelt haavunud näo ja ütles, et mõistab, et opositsioon tahab teha obstruktsiooni, aga ärge nüüd missiooniasjadele seda tehke. Ma ei mõista, ma pean ausalt tunnistama, et mind selline seisukohavõtt tirriteerib. Aga miks mitte siis? Meil on üle 30 otsuse, eelnõu, mille meie fraktsioon on teinud, sellel istungjärgul sisse andnud. Need ei ole isegi komisjonidesse jõudnud, kuigi seitse nädalat on täis saanud, rääkimata siia saali jõudmisest.
Seisavad meie OE-d, mis on täpselt samamoodi olulised tähtsad. Eesti rahvusliku jõukuse seisukohalt näiteks on seal mõned eelnõud, mis on väga olulised. Seisavad, kedagi ei huvita. Ja siis on mingid Kaitseministeeriumi eelnõud, mille kohta öeldakse: vaat nende puhul ärge nüüd küll palun siin venitage, meil on siin vaja tähtsaid asju ajada. Vabandust! Valitsuse asjad ei ole tähtsamad kui opositsiooni asjad, vähemalt ei tohiks olla. Ja ma protesteerin sellise mõtteviisi vastu.
Läbiv teema nende praeguse üheksa eelnõu puhul, mis meil siin eile ja täna liiguvad, on ikkagi vajadus sisuline arutelu avada. Ja me nägime, kuidas sellesisulise arutelu avamise katse kohe sai vastulause. Jürgen Ligi teatas meile siin, et on asju, mille üle lihtsalt ei arutata. Universumi direktor andis meile korralduse ja olgu see nüüd meile kõigile teada. Ja sinna juurde käib mingisugune aksiomaatiline hoiak, et küsida ei tohi, arutada ei tohi, kursimuutust kuidagigi kontempleerida ei tohi. Sellepärast et nii on.
Me oleme käinud 20 aastat missioonidel. Sealsamas Liibanonis ma arvan, et me oleme ka umbes 20 aastat istunud, võib-olla natuke isegi kauem, ma praegu peast ei tea, aga see on vist üks vanimaid missioone, mis meil on, Liibanoni missioon. Ammu enne, kui me Afganistani läksime ja sinna demokraatiat eksportima hakkasime, juba ammu-ammu enne, kui me läksime Iraaki massihävitusrelvi leidma, olime me juba Liibanonis rahu tagamas. Noh, see on ju näha, täiesti selgelt, et selle missiooni algne mõte on muteerunud, meie enda tegevused seal on ammu muutunud. Nüüd istub seal lihtsalt üks luuraja, kes hoiab Eesti lippu ja ehitab võrgustikku umbes sama raha eest, mille eest saaks Metsküla kooli pidada.
Hästi, ma ei saa öelda, et üks on tähtsam kui teine tegevus, aga kui siin enne oli juttu, Meelis Kiili rääkis sellest, kuidas inseneri mõtlemisega ta näeb, see kasutegur on väga kõrge, siis ma väidan, et ühe maakooli pidamise kasutegur 36 000 eest on ka väga kõrge. Kaaluda jälle, ma ütlen, on raske. Nii et kasutegureid on mujal ka.
Ma ei saa aru sellest jutust, et kui sa võtad üles debati, et kas see on mõistlik, kas see toob meile kasu, kas meie riskid on õigustatud, kas meie riskid on maandatud, siis teatatakse meile, et punkt üks, arutada ei tohi, punkt kaks, kui arutada tahad, siis sa oled Eesti riigi vaenlane, Eesti julgeoleku kahjustaja ja üleüldse putinist. See muidugi näitab mingisugust selliste instinktiivset käe liikumist kabuuri poole vestluses inimestega, kes sinuga nõus ei ole. See oli väike selline göringlik mõttevälgatus – iga kord, kui ta kuuleb sõna “kultuur”, liigub käsi kabuuri poole. No Jürgen Ligil iga kord, kui ta kuuleb eriarvamust, liigub käsi kabuuri poole.
Siin majas, sellessamas Riigikogu koosseisus on avatud arutelu abielu tähenduse üle, abielu on ära perverteeritud. Tohtis. Tohtis! Siitsamast puldist on rääkinud üks meie endine kultuuriminister sellest, kuidas mehed loomulikult saavad sünnitada. Saab avada arutelusid, igasugustel teemadel on avatud arutelusid, isegi kui need on nii pöörased, et nendel ei ole mingit kokkupuutumist päris maailmaga. Isiklikult mulle ei meeldi, meie erakonnale ei meeldi, aga väidan täiesti kategooriliselt, et käsi ei liikunud kabuuri poole. Tuleb siis vaielda lihtsalt hullustega.
Korra mõne sõnaga sellest konkreetsest eelnõust ka. Jälle, siin eile lasti lendu selline andekas termin, et piirkond on dünaamiline. Muidugi on piirkond dünaamiline, sest tegemist on Lähis-Idaga, seal on Kaini ja Aabeli aegadest saadik tapetud üksteist ja kõiki, kes sinna kuidagi ka mujalt mailt on sisse sattunud. Ja see dünaamika on meil siin viimase kuu aja jooksul eriti hästi silme ees. Pean nõustuma sellega, mis Mart enne ütles, et Liibanon on läbi kukkunud riik, see riik ei ole riik, sellel riigil ei ole keskvalitsust tegelikult, puudub võim suurte osade oma territooriumi üle, puudub võim tervete hulkade relvastatud üksuste üle. Seal ei ole mingisugust sellist riiki, nagu meie mõistame riigina, no lihtsalt ei toimi. Ta on põhimõtteliselt üks õnnetu maariba, mille üle kaklevad korraga iraanlased, türklased, süürlased, venelased, ameeriklased, hiinlased loomulikult ka ja veel terve hulk. Ja siis seal on üks meie mees, kes ehitab võrgustikku. Ma mõistan küll, luurajaid peab ka olema.
Aga mul on alati muidugi üks ja sama küsimus selle kohta: miks siin parlamendis peame tegelema ühemeheliste missioonide lähetamisega? Niisugused missioonid ei ole ju tegelikult sõjalised missioonid. Me saadame sõjaväelise auastmega mehi, ühemehelisi sõjavägesid missioonidele Eesti riigi heaks tööd tegema ka ilma parlamendist läbi laskmata. Saavad seal oma oma välislähetuse rahad ja sotsiaalgarantiid ja kõik asjad saavad. Miks me selle peame siit parlamendist läbi saatma?
Aga kui mingi poliitik läheb kuhugile Ladina-Ameerikasse või Aafrikasse mingit muud asja ajama, siis seda me siit läbi ei lase. See käib hoopis teisi kanaleid pidi. Mulle ei ole see kunagi arusaadav olnud. Ma saan aru, kui me saadame päriselt sõjalise üksuse, ükskõik kas ta on rühm, jagu või midagi suuremat veel. Aga ühe- ja kahemehelised missioonid, ma nendest aru ei saa. Miks me seda parlamendis peame otsustama üldse? Ma arvan, muide, et eilse ja tänase arutelu tulemusel võib-olla see muutub ka.
Igatahes mulle tundub, et kogu see missioon on kahtlane. Ma teen meie fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.”
Allikas: Riigikogu stenogramm