Martin Helme: mul oli volitus toetada Luxembourgis ühehäälsuse põhimõtet, ja seda ma ka tegin

Rahandusminister Martin Helme.

Rahandusminister Martin Helme selgitab sotsiaalmeedias, mis toimus tegelikult tema visiidil Luxembourgi.

“Eesti meedia üritab jätta muljet, nagu oleks üks ullike sattunud suurde linna keerulisse olukorda ja seal siis “soolotsedes” vaesele Eestile jälle suurt häbi teinud. Ühtlasi üritatakse üsna ootuspäraselt luua muljet erimeelsustest valitsuse sees või siis seda vähemalt kuidagi üles ässitada.

Panen siia veidi pikema selgituse ESM-i kohta, et inimestel oleks parem arusaamine, mille üle üldse vaidlus käib. Andsin eile ka paar pikemat intervjuud samal teemal, aga uudistesse läks nagu ikka üks-kaks lauset, millega ei ole võimalik kogu keerulise asja sisu lahti rääkida.

ESM loodi riikide päästmiseks pankrotist. Loodi selle pärast, et riikide pankrotid ähvardasid tuua kaasa euro kui valuuta kokkuvarisemise. Euro kui EL-i olulisim poliitiline projekt ning tähtsaim integratsioonivahend on EL-i jaoks liiga tähtis, et lasta sellel midagi juhtuda.

Riikide pankroti peamiseks põhjuseks olid pankade pankrotid. Kui Island välja jätta, siis ei olnud ühtegi riiki, mis oleks olnud valmis laskma pankadel pankrotti minna. Omal moel vastutasid riigid pankade olukorra eest.

Pankade pankroti peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et nad olid nendesamade riikide võlakirjade peamised ostjad ja majanduskriisi tulles polnud riigid võimelised oma kohustusi pankade ees täitma. Või veelgi täpsemalt, turul tekkis mure, et see võib juhtuda, sellele järgnes paanika ja usalduskriis ning pankade omakapitali väga suure osa moodustanud võlakirjad tuli alla hinnata, mis pani paugu pankade kapitaliseeritusele ja lükkas nad kriisi.

Seega, pangad sattusid kriisi riikide pärast ja riigid asusid neid päästma ning sattusid kriisi pankade pärast. Seda nimetatakse doomloop ehk hukusilmus.

ESM loodi maksumaksja rahaga ja eraõiguslikult, tegemist on põhimõtteliselt äriühinguga. Kõik euroala riigid on seal osalised oma sissemakse ja sissemakse kohustusega. Suurem osa olulisemaid otsuseid käib ühehäälsuse põhimõttel. Tema peamine eesmärk on anda kriisi sattunud riikidele laenu (mitte tagastamatut abi!) ja seda on ta mitmel korral teinud ka. Loomulikult kulutasid riigid selle abiraha peamiselt pankade päästmiseks.

Selleks, et edaspidi ei peaks maksumaksja rahaga enam pankasid päästma, loodi mõne aasta eest üle-Euroopaline pankade tagatisfond, kuhu kõik pangad teevad ise sissemakseid. Sealt fondist peaks hätta sattunud pangad saama laenu, et mitte minna maksumaksjalt seda tahtma. Tagatisfondi nimi on Single Resolution Fond ehk SRF ja selle suurus peaks nelja-viie aasta pärast olema umbes 60 miljardit eurot, praegu on sinna jõutud koguda umbes 25 miljardit. Selle fondiga oleks justkui hukusilmus läbi lõigatud.

Aga kahjuks siiski mitte.Juba umbes kaks aastat tagasi võeti suund sellele, et muuta ESM-i põhikirja nii, et saaks laenu anda lisaks riikidele ka pankadele otse. Summa lagi, millest räägitakse on umbes teist sama palju, kui SRF-is on ehk ka suurusjärk 60 miljardit.

Mida see muudab? Eesti sissemakse suurus ei muutu. Küll aga muutub juba kogutud raha kasutuse otstarve. Samuti muutub raha kasutuselevõtu tõenäosus.

Küsisin oma Euroopa kolleegidelt üle: kas selle lepingu muudatuse tagajärjel on ESM-i raha kasutuselevõtu tõenäosus pigem suurem või väiksem? Kõik kellega sellest rääkisin, olid nõus, et pigem suurem.

Muutub ka kasutusele võetud raha risk. Riikidele antud laenu ja pankrotiohus olevate pankade tagatisfondile antud laenu risk ei ole ühesugune. Seega ei saa öelda, et muutus on väike, ainult tehniline, midagi olulist ei muutu. Toimub oluline muutus.

Nüüd paar olulist poliitilist aspekti.

Esiteks, ma ei ole kuidagi nõus, et ületasin oma volitusi Luxembourgi koosolekul. Vastab tõele, et valitsuse positsioon ei andnud mulle voli ESM-i reformi blokeerida. Seda ma ka ei teinud. Valitsus toetab ESM-i reformi üldiselt.

Küll aga on valitsus ja riigikogu Euroopa asjade komisjon (ELAK) juba mitmeid kordi varasemalt kinnitanud, et meie toetama otsustamisel ühehäälsuse põhimõtet. See volitus oli mul olemas ja selle põhimõtte kaitsel olin ma lõpuni. Mingit soolot ei olnud. Tõenäoliselt ei uskunud lihtsalt mitte keegi Eestis, et meil tuleb kunagi minister, kes seisab Eesti huvide eest nii järeleandmatult.

Miks ma seda tegin? Sest me räägime sadadest miljonitest (maksimumis 1,3 miljardist) eesti maksumaksja rahast, mida praegu märgitakse ära suurtele Euroopa pankadele hädaabi laenuks. Ma ei nõudnud selle reformi peatamist või ära jätmist, ma ei nõudnud Eesti välja astumist ESM-ist, ma nõudsin, et selle otsuse juures, kus otsustatakse kellele, kui palju ja mis tingimustel meie raha antakse, peab ka Eesti saama kaasa rääkida. Kuna meie osalus ESM-is on väga väike, siis ainus viis, kuidas meie hääl loeb, on ühehäälsuse puhul. See on vähim, mida me saame nõuda, kui me juba selles süsteemis sees oleme.

Meie erakond on algusest peale olnud ESM-is osalemise vastu. Selle otsuse tegid varasemad valitsused ja parlamendikoosseisud ära ja sinna ei saa me midagi parata. Tahta ESM-ist välja astuda on üsna samaväärne plaaniga euroliidust välja astuda ja seda ei nõua praegu keegi.

Küll aga tuleb ükskord ometi hakata oma huvide eest seisma, kui käiakse erinevatel eurokohtumistel. Ma näen seda ju oma silmaga, et kõik teised riigid teevad seda. Nägin ka seda, et taolisest käitumisest peetakse lugu, mis sest, et samal ajal hambaid kiristati. Öelda mulle, et mul pole volitust seista Eesti eest suhtlusel oma kolleegidega, on sama hea kui öelda, et puhka jalga parlamendis.”

Kommentaarid