Martin Helme rahvusraamatukogus: me teeme kõik, et head inimesed tuleksid meie juurde!

Martin HelmeMartin Helme.

Möödunud nädalal korraldas EKRE Rahvusraamatukogus  tutvumisürituse “Ühendagem jõud”, kus esinesid mitmed tuntud rahvuskonservatiivsed poliitikud.

Martin Helme andis oma emotsionaalses kõnes ülevaate, millisena näeb EKRE ette tuleviku Eestimaad. Uued Uudised vahendavad seda sõnavõttu.

“Olin hiljuti ühel debatil, kus parlamendierakondade esindajatelt küsiti, et millised on nende eesmärgid valimisteks. Meile on juba pikka aega räägitud, et meie riigil ja rahval ei olevat enam suurt eesmärki – me saime euroalasse, EL-i ja NATO-sse, ja nüüd seda suurt eesmärki enam polevat! Olen alati vastu vaielnud, et nendesse ühendustesse pääsemine polnud eesmärk, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks.

Kui küsida, mis siis on meie ühiskondlik kokkulepe ja eesmärk, siis  meie 1992. aastal rahvahääletusel kinnistatud eesmärgiks on põhiseadus ja selle preambul. See preambul kehtib ka tänapäeval ning räägib eesti keele ja kultuuri säilimisest läbi aegade, aga seal on veel mitu erilist osa – seal on kirjas, et me oleme sisemisele ja välimisele rahule rajatud õiglane riik.

Põhiseadust tänases Eestis ei austata

Väga paljud inimesed tänases Eestis tunnetavad, et põhiseadust ei täideta ja väljakäidud eesmärke ei realiseerita. Need on ilusad sõnad, mida meile Vabariigi aastapäeval meelde tuletatakse, siis aga minnakse tööle tagasi ja rikutakse igapäevaselt põhiseadust. Meie eesmärk on see, milles oleme kokku leppinud juba 27 aastat tagasi – see on rahvusriigi ehitamine nii, et see oleks jõukas ja õiglane. Ja siis tulevad vahendid juba ise.

Kui me räägime kohtureformist, siis me tahame ka tegelikult võimude lahusust ja õiglust, mida praegu Eestis pole. Me tahame ka tegelikult jõukust. Olen alati oma erakonnas inimesi utsitanud, et me ei tohi vaesusega võitlemist jätta vasakpoolsetele, sest siis saab asi ainult hullemaks minna! Vaesusega peavad võitlema parempoolsed, sest meil on lahendused – mitte ümberjagamine, nagu vasakpoolsetel, vaid juurde tegemine.

Sama võib öelda sallivuse kohta – vasakpoolsed on olnud kõige suuremad tagakiusajad, ärakeelajad ja kinnipanijad. Seda nägime eelmisel nädalal – Marine Le Pen saadetakse hullumajja, sest ta on rahvuslane, kodanlik natsionalist! Neid inimesi, kes ütlevad, et ma olen mehe kehasse sündinud lesbiline naine – neid inimesi me hullumajja ei saada, nende puhul tuleb olla avatud ja salliv! Me elame täiesti pöörasel ajastul!

Valedest nõretav ühiskond

Solzenitsõn ütles, et Nõukogude Liidu peamine tunnus oli valedest nõretav ühiskondlik kord. Iga päev valetati võimu poolt rahvale näkku, tööandja poolt inimestele, inimesed omavahel. Ainus koht, kus ei valetatud, olid poliitilised anekdoodid. Ja üks poliitiline anekdoot räägib sellest, kuidas kohtusid nõukogude ja sotsialismileeri inimesed. Viimased jutustasid, et nemad räägivad alati selliseid anekdoote, kuigi nad teavad, et nende seas on koputaja, aga ei tea, kes ta on. Nõukogude inimesed aga ütlesid, et nemad räägivad ka, kuigi teavad, kes koputaja on, aga ikkagi räägivad. Selline oli see ühiskond.

Ja mida me täna näeme – vale, vale ja aina vale! Meid ei ohustavat immigratsioon, perekonna definitsiooni ümberhindamine, meil ei võetavat ära Pipi Pikksuka raamatut – mis siis, et Rootsis võetakse. Keegi ei tulevat kõri nüsima selle pärast, et oleme vales usus – me ei tohtivat muretseda. Aga kui muretsed, oled vaenuõhutaja, ülereageerija ja miskit veel!

Kes on selle vale peamised levitajad? Ma julgeks öelda, et oleme jõudnud aega, kus probleemi keskmes on meedia. Peavoolumeedia ehk ametlik meedia on üks hullemaid osalisi ühiskonna probleemide ja pingete tekitamisel ja õhutamisel. Räägin seda täiesti teadlikult, sest olen ka ERR-i nõukogu liige ja igal nõukogu koosolekul kaklen sel teemal.

Sõnade tegelik tähendus kaob

Mida me siis tahame? Ühel debatil heitis üks EI-erakonna ehk Isamaa liige ja parlamendisaadik mulle ette, et me ei olevat ju tegelikult konservatiivid, vaid lammutajad ja revolutsionäärid. Ütlesin, et olete jälle kõigest valesti aru saanud – me tahame Eestis konstitutsioonilist restauratsiooni. Me tahame uuesti panna kehtima põhiseaduse. Selle kohta ütleb Ülo Vooglaid: põhiseadust tuleb kas täita või muuta. Sellist varianti nagu praegu, ei tohiks olla. Ilusad sõnad on kirjas põhiseaduses, aga siis lepib poliitiline eliit kokku, et need sõnad ei maksa midagi.

Meil on abieluseaduses kirjas, et saab olla vaid abielu, kus on mees ja naine, ja siis tuleb ringkonnakohus kokku, ja ütleb, et need sõnad ei tähenda seda. Muutke siis see seadus ära või täitke, aga see, mis toimub, on võimu kuritarvitamine, voluntarism ja sõnade tähenduse kohta valetamine. Seda me ei luba.

Võib-olla on meil tekkinud punkrimentaliteet selles olukorras, kus kõik, mis me ütleme, pööratakse pea peale – iga päev tööle tulles tead, et hakkad suure kulbiga soppa sööma. See on küll palga sees, aga vihastab pika peale välja. Inimesed saavad ju instinktiivselt aru, kui neile valetatakse. See on üks põhjus, miks meie poliitilised oponendid koledalt meie peale hambaid kiristavad. Nad said juba 2015. aasta kevadel ja järgneva kolme aasta jooksul aru, et meie mõtleme päriselt ka seda, mida räägime, ja tahame lubatava ära teha!

Kui Ronald Reagan valiti teist korda presidendiks, küsiti ühelt inimeselt tänaval, et miks te teda toetate? Kas teile meeldib tema välispoliitika? Mitte eriti! Järelikult välispoliitika? Samuti mitte! Aga miks te teda siis toetate? Sellepärast, et mida ta ütleb, seda ta ka mõtleb, ja mida mõtleb, selle ütleb välja!

Nii on see Eestis ka – me näeme erakondi, kes teevad niiöelda õigeid häälitsusi – kes räägib riigikaitsest, kes eesti keele kaitsest, kes kolmandast ja neljandast, aga kõik me saame instinktiivselt aru, et see on jama. Kui sa ei ole 17 aastat Eestit juhtides võtnud mitte midagi ette eesti keele kaitseks ja eestikeelse hariduse edendamiseks, siis nüüd, 3-4 kuud enne valimisi, ei ole see jutt tõsine! Istuvad ise valitsuses, nagu Keskerakond ja sotsid, kellest üks lubas enne eelmisi valimisi miinimumpalgaks 1000 eurot ja teine 800 eurot – ja nüüd tulevad nad välja ettepanekuga tõsta miinimumpalk 500 euro peale!

EKRE inimene räägib seda, mida mõtleb

Keegi ei usu neid enam. Valetatakse poliittehnoloogiliselt, meedia abiga ja suure reklaamiga – inimestele ju meeldivad suured ilusad lubadused – aga üldiselt saavad kõik aru, et see on patuga pooleks jutt. Aina rohkem inimesi saab aru – Riigikogus kiiremini, sest me oleme igapäevaselt koos ja vaidleme, kas mingit seaduseelnõu peaks toetama või vastu olema – et me olemegi need, kes me oleme! Me seda tahamegi, millest räägime! See jõuab üha rohkemate inimesteni, aga selle selgitamine, see on ülesmäge liikumine, vastutuult rühkimine, valede ja libauudistega võitlemine.

Vaidlesin hiljuti Jürgen Ligiga Uute Uudiste üle – need teevad neile hirmsasti meelehärmi – ja ta ütles, et kõik libauudiste kanalid tuleks Eestis ära lõpetada, liberaalina tahaks ta piirata sõnavabadust. Ma ütlesin, et nõus, Eestis on palju libauudiseid tootvaid meediaasutusi, aga kuna mina armastan vabadust, siis ma ei poolda Postimehe kinnipanemist. Oleme ikka niigi palju sallivad ja avatud!

Aastal 2014 pidasime üht koosolekut ja leidsime, et inimesi oleks vaja innustada. Ma ütlesin siis, et peame tegema kõik, et head inimesed tuleksid meie juurde. Ja lõpuks nad tulevadki meie juurde. Me teeme seda tööd täna siin ja ka edasi! Aitäh teile!”

Kommentaarid