Martin Helme Riigikogu ettekandes: me kuivendame justiitssüsteemi mädasoo ja taastame õigusriigi

Eesti,
©Kuvatõmmis/Riigikogu
Martin Helme Riigikogus.

Neljapäeval Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik” arutelul pidas ettekande EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme, kes rääkis otse ja avalikult, kui mäda on olukord Eesti justiitssüsteemis.

“Tänase arutelu pealkiri kõlab “Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik”. Need sõnad on pärit meie põhiseaduse preambulist ja asuvad kõigest muust eespool. Tähelepanuväärne, et eespool isegi lausetest, millega määratakse ära, milleks meie riik üldse loodud on – kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

On väga kaalukas põhjus, miks vabadus, õiglus ja õigus on kõigest eespool. Ilma õiguseta ei saa olla õiglust ja ilma õigluseta ei saa ka olla vabadust. Kui meil ei ole neid alusväärtuseid, siis ei saa olla sisemist või välist rahu, ei saa olla ühiskondlikku edu, üldist kasu, ammugi ei saa olla meie rahvuse säilimist läbi aegade. Rahu asemel on türannia, ühiskasu asemel on üksikute hea äraolemine ülejäänute arvelt.

Ja sellise karjuva ülekohtu, omavoli ja klikivõimu tingimustes lööb rahvas lihtsalt käega ja jookseb laiali. Ta hääletab õigusriigi simulaakrumi peale jalgadega ning polegi meil siis ei Eesti rahvast ega Eesti riiki. Seetõttu on ülioluline, et kui soovime ehitada jõukat rahvusriiki – ja meie kindlasti soovime ning vähemalt mõned parteid siin saalis teesklevad samuti, et soovivad –, siis tuleb hoolitseda selle eest, et meil kehtiks päriselt õigusriik. Et meil oleks päriselt võimude lahusus, et meie põhiseadus oleks päriselt ülimuslik õigusakt, millele toetudes saavad kodanikud kindlad olla, et nende vabadus ja varandus ei ole poliitikute või ametnike, prokuröride ja julgeolekutöötajate, kohtunike või euroisandate suva järgi äravõetav või ärarikutav.

Ja muide, isegi, kui te ei soovi ehitada jõukat rahvusriiki, sest peate seda ohtlikuks düstoopiaks, vaid räägite lakkamatult väikese inimese kaitsmisest rikaste ja võimukate eest, või räägite vajadusest tagada ühiskonnas suurem võrdsus, ka siis peaks need parteid nõustuma meiega, et alustada tuleb õiglastest seadustest ja õiglasest ning ausast kohtupidamisest.

Eesti liigub politseiriigi poole

Paraku teame ju hästi, mida meile selle kõige peale öeldakse. Eesti on laitmatult toimiv õigusriik. Eestis pole probleeme kohtuniku aktivismiga, võimude lahusus toimib hästi. Eesti prokuratuur teeb head tööd ega kuritarvita kunagi oma võimu. Kapo ei sekku kunagi ei kohtute töösse, poliitikasse ega inimeste eraellu ega tarvita mitte kunagi oma väga-väga suurt võimu.

Tänase arutelu üks eesmärk on kummutada neid loosunglikke valeväiteid. Kummutada häbiväärselt ja karjuvalt läbinähtavat valeväidet, nagu võimude lahusust ohustaks see, kui parlamendierakond nõuab kohtunikelt seaduste järgimist ega luba neil asuda seadust looma, mitte see, kui kohtud kaaperdavad parlamendilt seaduste loomise ainuõiguse. Soovime kummutada müüti, nagu meie prokuratuur oleks tõhus, seadusekuulekas ning alluks mingisuguselegi kontrollile. Kummutada tabu, mis keelab isegi küsida, kas tsiviilkontroll julgeolekuasutuste üle ikka toimib või toimib reaalsuses hoopis julgeolekuasutuste kontroll poliitilise protsessi üle. Tõstatada küsimus, kas me lepime sellega, et Eesti liigub kiiresti ja armutult politseiriigi suunas, ning kui me midagi ette ei võta, kaotame oma vabaduse.

Need, kes olemasoleva süsteemi osaks on, tõmbuvad loomulikult ringkaitsele. Neid ei veena ei argumendid ega näited. Aga meie eesmärk polegi veenda asjaosalisi nende enda korrumpeerituses. Meie eesmärk on näidata laiemale avalikkusele probleemi tõsidust ning öelda välja selge sõnaga: meie asume seda mädasood kuivendama. Meil on olemas selge nägemus ja plaan, kuidas asjad peaksid olema ja mida on vaja teha selleks, et tulemusteni jõuda. Ma võtaksin selle probleemi kokku kolme küsimusega. Mida teha kohtunikega? Mida teha prokuratuuriga? Mida teha süvariigiga?

Mida EKRE soovitab teha

Mul on vähe aega, nii et ma räägin ainult olulisemast, aga printsiibid ongi need, mis loevad. Peame vajalikuks muuta kohtud valitavaks ja kohtuniku ametisolekule panna ajaline piirang. Mitte kõikide astmete kohtunikke pole vaja valida rahva poolt, kuid Riigikohus, mis sisuliselt teostab meil põhiseaduslikkuse järelevalvet ning langetab otsuseid kõige tähtsamates riiklikes küsimustes, peab olema valitud otse suverääni ehk rahva poolt.

Tuletan meelde, kuidas Riigikohus kukkus läbi põhiseaduslikkuse järelevalves Kreekale raha andmise ehk ESM-i küsimuses. Tuletan meelde, kuidas Riigikohus on korduvalt otsinud väga leidlikke põhjendusi, miks mitte võtta arutada loovutusliku piirilepingu põhiseaduspärasust. Tuletan meelde, kuidas Riigikohus väänas nii seadust, loogikat kui ka meie kallist emakeelt, et kuulutada kooseluseadus kehtivaks. Need on kõik ülimalt kaalukad valikud, kus kohus peab saama oma legitiimsuse otse rahvalt ja andma oma otsustest aru ka rahvale.

Praegu kinnitab riigikohtunikud parlament ja Riigikohtu esimehe ettepanekul. 25 aasta jooksul on parlament lükanud tagasi vaid ühe tema ette pandud kohtunikandidaadi. Tegemist on formaalse ja pealiskaudse protseduuriga, järjekordse demokraatia simulaakrumiga. Veelgi enam, pärast kohtuniku ametisse määramist ei saa teda enam kuidagi distsiplineerida seadusandja poolt, kui ta otsustab asuda lammutama põhiseaduslikku korda, nagu Riigikohus tegi, kui põhjendas kooseluseadust muudes riikides kehtivate õigusaktidega.

Muudatused tulevad põhjalikud

Kohtunikuamet peaks olema tähtajaline. Ja selleks, et rahvas valimisteks ka osa võtaks, peaks kohtunikud muutma rahva poolt valitavaks samadel valimistel, kus rahvas valib endale ka presidendi. Kord viie aasta tagant valiks rahvas endale presidendi kõrval ka 1/3 Riigikohtu koosseisust ümber. Alamaastme kohtunike puhul tuleks samuti kasutada ajalist ametisoleku piirangut. Lisada tuleks mõned spetsiifilised nõuded. Kohtunikuks ei tohiks saada alla 40-aastane inimene, samamoodi nagu presidendiks meil. Ringkonna- ja riigikohtunikud peaksid olema eelnevalt töötanud maakohtunikena, sisse tuleks viia regulaarsed atesteerimised, sest muutuvad nii seadused kui normid.

Kohtupidamise õigluse ja erapooletuse tagamiseks tuleb sisse seada kaks meie kohtusüsteemis seni võõrast elementi: esiteks, vandemeeste kohus, kes siis otsustavad süülisuse või mitte süülisuse, ja teiseks, tsiviilsüüdistuse, millel peatus pikemalt siis enne Urmas Simon. Võimude lahususe tagamiseks tuleb Riigikogus luua erikomisjon, millel on õigus saata suurde saali ettepanek kohtunik ametist vabastada, kui ta on kohtuotsuses rikkunud seadust – ma juhin tähelepanu, et just kohtuotsuses rikkunud seadust – või asunud tegelema kohtuliku aktivismina. Jah, ka kohtunikud võivad oma otsustes rikkuda seadust, ei ole nii, et kõik, mis otsuses kirjas, on seaduspärane või ise lausa seadus.

Prokuratuur on tõeline mädapaise

Nüüd edasi prokuratuuri juurde. Tänasel päeval ei allu prokuratuur mitte kellelegi. Teeb, mis tahab. Tahab, hävitab inimeste elusid lõputute menetlustega. Tahab, jälitab, kuulab pealt ilma sisulise põhjuse või aruandluseta. Tahab, laseb tõsised kurjategijad mingite läbipaistmatute kokkulepetega vabaks. Aga kõige sagedamini näeme me seda, et prokuratuur ei taha – ei taha alustada asju, mis ühel või teisel põhjusel neile ei meeldi, näiteks rahapesu asju.

Prokuratuur tuleb allutada siis Justiitsministeeriumile ning justiitsminister peab hakkama otsest poliitilist vastutust kandma prokuratuuri võimu kuritarvituste, aga ka saamatuse ja tegevusetuse eest. Kui Kaitseväe juhataja võib olla ametisse määratud ministri ettepanekul valitsuse poolt, kui julgeolekujuhid saavad olla ametisse määratud ministri ettepanekul valitsuse poolt, siis miks ei võiks sama kehtida peaprokuröri kohta? Lisaks tuleb luua eriprokuröri amet, mida võib ametisse panna nii valitsusse kui parlament.

Praegu on parlamendil uurimiskomisjoni loomise võimalus, kuid see komisjon sõltub täielikult oma töös prokuratuuri abist. Me jõuame tagasi probleemi juurde, et kui prokuratuur ei taha millegagi tegeleda, ei olegi võimalik midagi ette võtta. Just selle tõttu ei tulnud ju Tallinna Sadama erikomisjonist suurt midagi välja. Parlamendi poolt ametisse nimetatud eriprokurör saab oma suunised meilt, kuid oma töövahendid sarnaselt kõikide teiste prokuröridega.

Vaja on otsustavalt tegeleda uurimistähtaegadega. Olukord, kus protsess ongi karistus, tuleb lõpetada. Kriminaalmenetluses tuleb kehtestada tähtajad, mille pikendamine on võimalik vaid erandkorras kõrgema astme instantsi loaga. Vaja on lahutada menetlus ja järelevalve. Süüdistusfunktsioon ja menetlusfunktsioon peavad olema erinevate institutsioonide käes. Uurimine tuleb tagasi anda politseile ja nende materjalide põhjal tegutseb prokuratuur, kes ühtlasi tagab, et uurimise käigus ei tegele politsei võimu kuritarvitusega. Muuta tuleb kriminaalmenetluse seadustikku, et inkvisitsiooniline kohtupidamine muutuks tegelikult võistlevaks kohtupidamiseks. Sellega likvideerime ära veel ühe similaakrumi.

Süvariigist, mida pole olemas

Nüüd süvariik – asi, mida loomulikult pole olemas. Räägime siis sellest teemast viisil, millest kõik aru saavad. Mitte ainult Eestis, vaid terves lääneühiskonnas on tõsiseks probleemiks ebatõhus tsiviilkontroll julgeolekuasutuste üle. Kui keegi tahab näha parimat näidet järelevalveteesklusest, siis tuleks vaadata julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ehk kapo komisjoni poole. Seda juhib kapo endine peadirektor. Selle liikmed annavad allkirja, et ei või isegi fraktsioonikaaslastele rääkida, mida nad komisjonis nägid-kuulsid. Kuigi komisjoni mõte on muuta asutused läbipaistvamaks ja aruandekohuslaseks, on välja kukkunud vastupidi – komisjoni liikmed peavad aru andma kapole, et saada kõigepealt üldse komisjonis töötamise luba. Ühtlasi annavad nad loa ennast jälgida, et kapo saaks kindel olla, et keegi midagi komisjonis räägitust kuhugi ei lekitaks. Kui lekitab, saab inimesi kriminaalkorras karistada, mis tähendab muidugi Riigikogu mandaadi kaotamist.

Kas keegi usub, et sellises olukorras hakkavad komisjoni liikmed asjade vastu liiga suurt huvi tundma või seaduserikkumistest avalikkust teavitama? Nad ei saagi, nad ei tohigi. Tulemuseks on julgeolekuasutuste karistamatu tegevus. Me peame uskuma, et kõik ultima ratio ehk viimase võimalusena kasutatavad pealtkuulamised, jälgimised, mõjutamised on tehtud riigi julgeoleku huvides. Me peame uskuma, aga ei saa kontrollida. Nii juhtubki, et julgeolekuasutused peavad iseenesestmõistetavaks, et neil on oma prokurörid, kes muudavad vajadusel mõne inimese elu kafkalikuks põrguks. Neil on oma kohtunikud, kes langetavad selliseid otsuseid, mis on vaja. Neil on ka oma poliitikud, kes annavad neile poliitilist katet. Võimalusel juhivad taolised poliitikud nende üle järelevalvet teostavat komisjoni. Taoline olukord ei ole vastuvõetav.

Nuhkimisele tuleb piir panna

Seaduseid, mis lubavad inimesi massiliselt ja suva järgi pealt kuulata, tuleb oluliselt karmistada, uurimisorganite pea piiramatut võimalust inimesi jälgida tuleb rangelt piirata, ja mis veelgi olulisem, sellist nuhkimise ebaseaduslikku teostamist tuleb rangelt karistada. Kui me seda ei tee, siis jääme me ilma oma vabadustest.

Ka Nõukogude Liidus olid kodanikel erinevad teoreetilised vabadused. Ka sõnavabadus oli kirjas, aga kui sa kasutasid seda sõnavabadust nõukogude korra vastu, siis oli olemas paragrahv nõukogude vastase tegevuse eest. Või sind pandi lihtsalt hullumajja. Ma ei ole nõus, et me elame riigis, kus on tekkinud taas hirmuõhkkond julgeolekujõmmide ees. Me erakond ei ole sellega nõus. Tsiviilkontrolli julgeoleku üle tuleb otsustavalt tugevdada ning omavoli ning võimu kuritarvitusi tuleb kompromissitult karistada, sest teisiti ei ole vabadust, õigust ja õiglust võimalik realiseerida.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused