Martin Helme Riigikogus: me räägime miljardilise müügiväärtusega tehase püstipanemisest

Tselluloositehase kavandatav asukohtTselluloositehase kavandatav asukoht

Tselluloositehas kütab jätkuvalt kirgi, kuid vastuste asemel tuleb pigem ohtralt sõnavahtu ja otsest vassimist.

Esmaspäeval tegi Vabaerakond peaminister Jüri Ratasele arupärimise puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks riigi eriplaneeringu algatamise kohta. Pärast arutelu võttis EKRE fraktsiooni poolt sõna selle esimees Martin Helme, kelle jutu Uued Uudised ka edastavad, et lugeja saaks veidi aimu rahvuskonservatiivide seisukohtadest.

“Ei mina ega meie erakond ei ole tööstuse vastased. Me ei ole ka iseenesest konkreetselt puidutööstuse vastased. Aga enne kui me otsustame ühe konkreetse tehase poolt või vastu olla, soovime me asjad endale selgeks teha. Tänane arupidamine kahjuks ei aidanud seda selgust luua. Mis on meile jätkuvalt täiesti selge, on see, et praegu väljapakutud asukoht ei sobi – ega rohkem põhjust ei peagi olema kui see, et kohalikud elanikud on vastu. Ja mitte lihtsalt üks või kaks kohalikku maaomanikku või mingisugust elupõlist vastuolijat, vaid kui ikkagi praktiliselt kogu Tartu linn ja selle ümbruskond on üksmeelselt öelnud, et meie seda tehast siia ei taha. Selle asemel, et raiuda peaga vastu lauda ja öelda, et me mõtleme, aga tegelikult tegutseme selle nimel, et see sinna ehitada, tuleks otsida alternatiivseid kohti.

Samamoodi on selge, et meil ei ole oldud ausad selle tehnoloogia, mahu ja kõikide kaasnevate tagajärgedega tehase tegemisel, sest on kahesugust informatsiooni. Üks ütleb, et tehnoloogia ja mahud on väga selgelt välja valitud, paika pandud ja see ei muutu. Samal ajal kas siis propagandana või avalikkusele mõeldult räägitakse sellest, kuidas kõik on alles lahtine ja otsustamata. No need mõlemad asjad ei saa korraga tõeks osutuda, üks neist peab vale olema, mis tähendab seda, et kogu selle tselluloositehase puhul on ikkagi väga häiriv kogu see protsess ja asjaajamisviis. Minu meelest joonistub ka tänasel arupärimisel ikkagi väga selgelt välja, et asju aetakse kuskilt täiesti valest otsast – on alustatud on valest otsast ja ta liigub edasi valet teed pidi.

Üks kõige teravam teema, mis ei ole võib-olla veel fookusesse tulnud – praegu me räägime eelkõige keskkonnateemadest ja metsa mahtudest, aga ikkagi, üks olulisemaid teemasid on see investeering ise, see rahaline külg asjal. Ja räägitakse miljardiinvesteeringust. Meie fraktsioonil on tulemas kohtumine nende investoritega ja seal me loodetavasti saame täpsemaid vastuseid. Aga üldiselt on põhjust karta, et me tegelikult ei räägi miljardiinvesteeringust, vaid me räägime umbes miljardise müügiväärtusega tehase püstipanemisest, kus investorid riskivad oma rahaga väga väikeses koguses.

Esimene punkt selles on RMK-ga sõlmitav leping või kokkulepe, kus garanteeritakse mingid kogused mingi hinnaga, mis ei ole absoluutselt hanke korras või turu tingimustel tehtud, sellel aga on mitu väga halba tagajärge. Üks on see, et ta justkui lülitab sellest protsessist välja erametsaomanikud, kellele samal ajal räägitakse silma pilgutades, et teie saate ka hakata oma puitu parema hinnaga müüma, aga äkki tegelikult ikkagi ei saa. Teine on see, et RMK on meie kõigi vara, kõigi Eesti inimeste vara, ja kui sealt väga suured kogused kas või natukene alla turuhinna välja lähevad, siis on tegemist sisuliselt rahvalt varastamisega. Sellisel asjal tuleb silm väga tähelepanelikult peal hoida.

Ja teine oluline punkt on seesama infrastruktuuri rajamine. Täiesti usaldusväärsetest allikatest on teada, et tehase investorid on väga konkreetselt öelnud — tehase loomise jaoks on vajalik riigipoolne panus infrastruktuuri rajamisse. Ma küsisin peaministrilt, kas sellist panust on küsitud ja mida on küsitud. Hea küll, me võib-olla veel ei tea summasid, sest selle jaoks oleks meil vaja teada juba täpset asukohta, kui mitu kilomeetrit teid, kui mitu kilomeetrit elektriliini, mis võimsused jne, jne, aga selge on see, et need on kõik väga kallid asjad. Me räägime väga suurtest summadest. Ja kui nüüd tuleb välja, et suur osa investeeringust on tegelikult maksumaksja raha läbi infrastruktuuri ehitamise ja läbi RMK käenduste või garantiide või kontsessioonide, siis muutub see miljardiinvesteering hoopis väiksemaks kui miljard, ja sellest suur osalus on hoopis maksumaksjal.

Ja kui maksumaksja abiga on siis see tehas üles ehitatud, siis mis sellest tehasest edasi saab – kellele see läheb, kellele see müüakse? Võib-olla soomlastele, võib-olla sakslastele, võib-olla hiinlastele. Igal juhul – ükskõik, kellele see müüakse – saavad need, kes müüvad, kogu selle raha, mis müügist tuleb, endale. Kusjuures nad on ehitanud selle tehase mitte enda rahaga, vaid maksumaksja abiga. Selline skeem ei ole absoluutselt vastuvõetav, selle vastu on vaja luua riskimaandamise mehhanismid.

Ja veel üks väga oluline aspekt. Olukorras, kus Eestis on väga tõsine tööjõupuudus, eriti ehitussektoris, oleme me väga mures, et seda tehast tahetakse Eestisse ehitama tuua võõrtööjõud Ukrainast, mis on väga arvestatav number, ja meil on juba praegu väga tõsine probleem ajutise tööjõu sissevedamisega Ukrainast, Venemaale ja Valgevenest. Kui me oleme jälle olukorras, nagu me olime fosforiidisõja ajal, kus, jah, keskkonnaaspekt oli üks oluline aspekt, aga venestamine oli teine oluline aspekt, siis absoluutselt ei saa nõus olla sellega, et ühe puidutehase ehitamiseks antakse Eesti venestamisele veel järgmine käik. Nii et kui nendele küsimustele saab vastuseid – kahjuks täna neid siit ei saanud – kui need asjad hakkavad selguma, siis saab ka otsustada, kas see investeering on hea või ei ole.”

Kommentaarid