Marufeministlike naiskunstnike protest Kultuurikapitalile – “kõiges on süüdi paremäärmuslased”

Feministidest kunstnikud on taas tõsise asja ümber ühe paraja ideoloogilise saastapilve üles keerutanud.

Kunstivaldkonnas tegutsevad Kadi Estland, Rebeka Põldsam, Sandra Jõgeva, Mari Laanemets ja Mare Tralla kirjutasid Eesti Kultuurkapitalile avaliku kirja, kus nõuavad selgitust Eesti Kunstiakadeemia endisele professorile Marko Laimrele juunis määratud stipendiumi osas. Naised süüdistavad Laimret vägivaldses käitumises, kirjutab ERR.

Seda üleskutset ei saaks mitte toetada, kui ei järgneks terve hunnik “agasid”.

Feministid kirjutavad sotsiaalmeedias: “Naisepeksul on Eestis sügav ja laiapõhine traditsioon. Peksa antakse kõikides ühiskonnaklassides ja kõigil elualadel.”

Miks siis padufeministid kasutavad väljendeid “Elame äärmuslikult parempopulistliku valitsuse ajal ja pärast #MeToo liikumist,” ja “Miks nüüd, paremäärmusliku võimu ajal, pälvis kunstis tuntud vägivallatseja suure moraalse ja rahalise tunnustuse?”?

Seltskond ideoloogilisi kisakõrisid seob kõik varasemad naisepeksud justkui praeguse võimukoalitsiooniga, kes on ametis olnud napilt mõned kuud. Marko Laimre vägivallatses Reformierakonna, IRL-i ja sotside valitsemise ajal, samuti Tiit Ojasoo. Ka president Kaljulaidi “andestus” Ojasoole toimus ajal, mil “paremäärmuslasi” valitsuses polnud.

Marko Laimrele määrasid stipendiumi minister Indrek Saare aegadel paika pandud inimesed, seega pole praegune valitsus asjasse segatud.

Kultuurikapitali koduleht: “Kultuurkapitali nõukogu valis välja Ela ja sära stipendiaadid aastaks 2018-2019.” Marko Laimre sai stipendiumi kujutava ja rakenduskunsti valdkonnas, selle sihtkapitali nõukogu koosseis 2017-2019 on: Anu Allas, Hanna-Liis Kont, Indrek Köster, Kai Lobjakas (esimees), Tõnis Saadoja (aseesimees), Laura Toots ja Mari Vallikivi. Feministid, kes neist on “paremäärmuslased”?

“Sest pole ju tõepoolest vahet, kas see on alateadlik või intuitiivne võimule allumine või teadlik valik inimõiguste põhiväärtustest preemiaid andes tagasi astuda,” kirjutavad feministid. Aga küsige president Kaljulaidilt: järsku on Tiit Ojasoole andestamine selliseks elunormiks tõusnud, et ka Marko Laimrele sai andestatud ja lähtuti tema kunstnikutalendist?

“Antud juhul on tegemist kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitaliga, mis on stipendiumi määramisel silmas pidanud Marko Laimre esitatud materjale, senist erialast tegevust ja loomingulist potentsiaali kavatsusega toetada kunstniku loomingulisi püüdlusi ning arengut,” ütles Kultuurkapitali kommunikatsioonijuht Katrin Seppel ERR-ile, lisades, et sihtkapitalile polnud Laimre minevik teada.

Sihtkapitali inimesed lähtusid kandidaadi kunstnikutaustast, tema tegudest teadmata. See ei sega marufeministe süüdistusi vasakule ja paremale pildumast – kõik, kelle nägu ei meeldi, saavad pihta. Ja need inimesed räägivad oma vägivallavastasusest – andke neile Marko Laimre kätte ja loetud minutite jooksul on temast ribad järel. Vähemalt vaimses mõttes, kui fuuriad on tast üle käinud. Mitte et ta seda väärt poleks, aga naissõdalased pole kunagi Ema Teresat eeskujuks pidanud.

Veel mõned momendid naiskunstnike protestinoodist: “Kõige värskemalt meenutab seda retoorikat Marko Mäetamme juhtumi kirjeldus – millele Mare Tralla reageeris seksismivastase aktsiooniga – üleriigilistes lehtedes. Meeskunstnik, kes tootis varjamatult šovinistlikke kujundeid, jäi ajakirjanduse silmis tasakaalukaks ja endale kindlaks, naiskunstnik aga seevastu oli vihast keemas ja tõstis tühjast tüli. Milleks seada küsimuse alla meeskunstniku privileegi toota vägivaldseid ja seksistlikke kujundeid?”

Inimesed, kes vähemasti meedias Mare Tralla aktsiooni kritiseerisid, ei näinud selles kokkupõrget meheliku šovinismi ja naisõigusluse vahel, vaid pigem ühe naiskunstniku ebaeetilist ja -esteetilist pornot laste silmade all – tema tootis tõelisi šokeerivaid “seksistlikke kujundeid”, mitte lõuendil, vaid visuaalselt.

“Nüüd, kui me seisame väljas ja protesteerime siltidega paremäärmuslaste väärtuste vastu valitsuses, tuleb küsida, mis toimub kunstisaalis ka kultuuriväljal, sest muidu võib juhtuda, et me räägime teatud poliitilistel teemadel ainult siis, kui need on trendikad ja moodsad, aga mitte siis, kui nad on tõepoolest ohtlikud,” lõpetavad feministid.

Ohtlikud on paraku pigem räuskavad marufeministlikud olevused, kes on õilsa võitluse naistevastase vägivalla vastu rakendanud ideoloogilis-poliitilise vankri ette. Sest kui “paremäärmuslased” on naiste ahistajad, siis naiste kaitsjad on… las me arvame… no muidugi neomarksistliku ajupesu saanud “keelan-käsen-poon ja lasen” vasakliberaalid!

Toimetuselt. Käesolev artikkel pole mõeldud mitte naisepeksjate kaitsmiseks, vaid marufeministide ideoloogiliste mängude tutvustamiseks.