Matti Maasikas ei taltu – tema euro-ood jätkub vasakpoolses väljaandes

Eurotruuduselt on Matti Maasikas ja Kersti Kaljulaid nagu marjad ühelt puhmalt.

Skandaalne euroametnik Matti Maasikas jätkab Eesti Päevalehes pealetungi, manitsedes sõnakuulelikkusele ja alandlikkusele.

“Osa Eesti poliitikuist aga tundub arvavat, et vähemalt EL ja tema toetus ning abirahad Eestile on midagi issandast antut, ja meie võime samal ajal EL-i kallal haukuda ja siseriiklikult vaimutseda,” kirjutab Maasikas EPL-is.

Just nimelt – EL-i abirahad pole meile issandast antud, kuid mitte selles mõttes, nagu Maasikas arvab. Tema vihjab, nagu oleks EL meile need rahad heast südamest andnud. Tegelikult aga on Eesti osalus rahastamispoliitikas paika pandud vastavalt meie võimetele ja panusele. Eestil pole mingit põhjust olla ülevoolavalt tänulik ja lömitada. Ilmselt EL seda ei ootagi, kuid truu euroametnik arvab, et me peaksimegi olema alandlikud ega tohiks kritiseerida, kui meile miski vastukarva on.

“Eesti-suurusel ja asukohaga riigil pole tänapäeva maailmas midagi garanteeritut. Ka meie liitlaste ja partneritega tuleb iga päev tööd teha, et nad meid teaksid-tahaksid toetada,” lisab Maasikas. Jutt on põhimõtteliselt õige, aga koostöö ei tähenda järelekiitmist. Kui tagasi minna eurorahade juurde, siis miks ei saa meie põllumehed endiselt vanade liikmesriikidega võrdseid põllumajandustoetusi – sest me oleme maasikalikult truud ega esita ebameeldivaid küsimusi. Elukool näitab, et alati arvestatakse nendega, kes oma õiguste eest seisavad, kaasakiitjatel lastakse kaasa lohiseda.

Maasikas kirjutab mingist käratsevast ja labasest populismist, mida olevat Eestis märgatud, kuid samas väidab, et “Mida väiksem ja kaugem sa oled, seda vähem võid sa loota-eeldada, et keegi panustab kõvasti sellesse, et kõiki su eripärasid, nüansse arvesse võtta ja iga avalduse puhul mõistvat peenanalüüsi teha.”

Kui need kaks asja kokku panna, siis tekib vasturääkivus: selleks, et me midagi saavutaksime, peame pidevalt aktiivsed olema, muidu meid ei märgata, sest oleme väike ja kauge. “Käratseva populismi” puhul aga meid märgatavat, kuigi oleme ikkagi väike ja kauge.

“Käratsevat populismi” vasakliberaalses mõttes tuleb Ungarist, Poolast, Brexiti-Suurbritanniast ja Itaaliast kümneid kordi rohkem kui Eestist. Kui meid selle tõttu märgatakse, siis vaid sellepärast, et oleme seni alandlikult nurgas vait olnud. Nüüd on Eestil valitsuses üks partner, kes küsib: mida me oleme EL-ilt saanud, et peame föderalismi tarvis oma suveräänsust veelgi rohkem Brüsselile loovutama? Seda muidugi märgatakse ja tõenäoliselt see Junckeri ja von der Leyeni sugustele ei meeldi, sest ollakse harjunud kuuleka Eestiga.

Lõpuks tsiteerib Maasikas David Vseviovi: “Praegusel ajal pole meie asukohas rahvuslikule eneseolemisele paremat garantiid kui tugev Euroopa Liit.” Kõige tugevam garantii meile on NATO. Euroopa Liit annab meile garantii ehk siis, kui ta on ühtne – Maasikas näeb ühtsust siiski selles, kui kõik föderalismimeeleoludele kaasa laulavad. EKRE jaoks on EL tugev siis, kui ta on võrdõiguslike riikide liit – siis ei taha keegi lahkuda. Praegune liit pole meile mingi garantii – üks mõjukamaid EL-i liikmeid Saksamaa ajab endiselt Nord Stream 2 osas Venemaaga liini.

Matti Maasikase jutt jääb endiseks – Eestil läheb hästi siis, kui ta on alandlik ja kuulekas ega tee ühtki häält, mis võiks Brüsseli vägevaid häirida. Üks selline eurotruu hädapätakas on meil juba presidendiks, seepärast jääb Maasikale vaid soovida head Ukraina-reisi.

Kommentaarid