Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Meediakommentaar: sõnavabadusest ja ametnike kritiseerimisest

-
22.08.2019
Postimehest saab mõnikord ka asjalikku juttu lugeda. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Neljapäevases meedias torkasid silma kahe mehe kommentaarid hetkepoliitika kohta – nendeks on soojaärimees Kristjan Rahu ja kolumnist Ivan Makarov.

Kristjan Rahu ütleb, et peab Matti Maasikast ja Elmar Vaherit tublideks inimesteks ja ametnikeks, aga ta tooks sisse ka teise mõõtme. Nimelt ütleb ta, et osa ühiskonnast satub hüsteeriasse, kui poliitikud ründavad ametnikke, kuid Rahu arvates võiks neid kindlasti kritiseerida.

“Ametnike heroiseerimine ja neile tõemonopoli omistamine kaugendab neid rahvast, keda nad teenima peavad. Tuleb aru saada sellest, et poliitikul on rahva mandaat, ametnikul ei ole. Ametnikku saabki vaid poliitik ohjata,” kirjutab ta Postimehes. Rahu lisab ka selle, et ühtegi riigifirma juhti pole kehva töö pärast lahti lastud, nende sõnu võetakse puhta kullana ja nõukogud tegutsevad kummitemplina.

Kolumnist Ivan Makarov lisab, et kui riigiametites peaks olema õigus avaldada repressioone kartmata oma arvamust, siis miks mitte ka valitsuses, ilma et president osutaks pärast seda inimestele, keda tuleks kohe sealt minema ajada – ehk siis kas ministrile sõnavabadus ei laienegi?

Ivan Makarov tõmbab võrdlusi president Kaljulaidi roosiaia-kõne ja nõukaaja loosungi “Sotsialistlik isamaa on hädaohus!” vahele, mis võib tema sõnutsi viia selleni, et avalduse “Ma vihkan neid!” teinud “suur juht” käseb kõik teisitimõtlejad represseerida, nagu seda soovitab ka “kodanlike natsionalistide” kuklaaugustamisest unistav Indrek Tarand.

“”Sõna on vaba” on kahe küljega särk: kui sõnuja vaated presidendile passivad, siis jah, vaba. Kui ei ole meelt mööda, siis sõnuja ohustab demokraatlikku Eestit,” kirjutab kolumnist. “Kui president ütleb, et “vabadus on rahvusvaheliste suhete peenmuster”, siis võiks lisada, et vabadus on ka kodukootud rahvuslik ornament, mida ei tohiks laimata, solkida ega keelata, nagu teatud puhkudel on tehtud Eesti Vabariigi hümni ja Mattiiseni lauludega.”

Kui president ja opositsioon ei soovi EKRE-t kuulata, siis võiks nad kasvõi ühe suurärimehe ja venekeelse, kuid eestimeelse kolumnisti soovitusi arvesse võtta.

UU