09.08.2023
Kadrioru kantseleis: “Mina sind usaldan, sina mind usaldad. Oleme seega usaldusväärsed inimesed!”
Presidendikantseleiga seotud võimaliku väljapressimise ja võimuga kauplemise skandaal paneb asjaosalised tegema lapsikuid avaldusi.
EPL avaldas intervjuu „Presidendi kantselei direktor Peep Jahilo: usun Sildamit, keda ma tunnen ja usaldan“. On siis mõni ime, et Alar Karisele nii lapsikuid ja apsakaid täis kõnesid kirjutatakse.
Jahilo ütleb, et usub, tunneb ja usaldab Sildamit.
Kui seda ütleks näiteks Hando Runnel, usuksin minagi, aga kes on Jahilo, et tema usalduslik suhe KGB minevikuga isikuga maksaks rohkem, kui viis kopikat? Jah, segasel ajal on Jahilo olnud paljudes riikides diplomaat. Aga nagu ka paljude teiste nõukogudeaegsete tegelaste puhul, algab temagi tegevus avatud allikate (nt. wikipedia) kohaselt juba taasiseseisvunud Eestis. 1980. aastal lõpetas ta kirjade järgi Tallinna 32. keskkooli, 1985. aastal – Tartu Ülikooli, ja järgmine konkreetne aastaarv eluloos on kohe 1995. aasta, kui mees sõitis ajutise asjurina Londonisse.
Vahepealsed 10 aastat, mis olid Eesti ajaloos ikka „saatustkandvad“ küll, ei ole kajastatud. Miks ma peaksin usaldama selle inimese usaldust nõukogude eriteenistusega seostatava isiku vastu?
Jahilo usub, tunneb ja usaldab Sildamit, kes usub, tunneb ja usaldab vastu, ehk Jahilod, ehk nad annavad teineteisele alibi. See on armas, et kantseleis on nõnda usalduslik õhkkond, kuid ärge nüüd päris koomikuteks ka muutuge.
Sest see meenutab Arkadi Raikini esitatud humoreski, kui saavad kokku kaks parmu ja kurdavad teineteisele, et nendest lugu ei peeta.
Koos võetakse viina ja läheb venelaste jaoks tavaliseks dialoogiks: „tõ menja uvažaješj?“
Ehk esimene küsib teise käest: „Kas pead minust lugu?“ Too vastab, et peab lugu küll, ja küsib vastu: „Aga kas sina pead minust lugu?“ Semu vastab, et muidugi peab.
Seepeale parmudest targem võtab asja optimistlikult kokku: „No näed – sina pead minust lugu, mina pean sinust lugu. Oleme mõlemad lugupeetud inimesed! (uvažajemõje ljudi).
Sama nalja on kasutatud ka geniaalses “Briljantkäes”.
Nii et presidendikantselei direktor peaks kõigepealt ise välja teenima usalduse, et seda saaks konverteerida usalduse sisse teise vastu. Praegu ei paista seda usaldust mitte kusagilt: kantseleile sel aastal eraldatud 7 miljonit on kadunud nagu Kadrioru pargi mutiauku, Austraalia visiidi ärajätmine ja vastuvõtu tühistamisega ähvardamine on kangesti šantažeerimise moodi, terve lehkava hunniku rahvavaenulike seaduste momentaanne väljakuulutamine ja sisenõunik Sildami vihjed riigiametnikele näevad küll välja nagu võimuga kauplemine väljapressimise abil.
Meenus millegipärast ajakirjanik, õhtujuht ja anekdoodikoguja Valdo Jahilo ja tema tore anekdoodirubriik ajalehes. Just sinna sobiks nagu rusikas silmaauku direktori Peep Jahilo väide EPL-is: „Ma ei näe isegi seda mehhanismi, mis võimaldaks mingisugust mõjutatavust.“
Ja seda ütleb riigipea direktor. Ostku siis prillid, kuigi Krõlovi valmi pärdik ka ostis. Mõni ehk mäletab, millega asi lõppes.
+ + + + + + +
Venemaa liberaalid, saades Balti riikides asüüli, hakkavad tihtipeale käituma nii, nagu oleksid nad Suure Venemaa koloonias: ülbitsetakse, hakatakse võimudele vastu töötama, ajama oma vene asja ja sekkuma pererahva ellu.
Eriti ere näide on telekanal Doždj, mis oli küll Putini suhtes opositsioonis, aga saades Lätis ulualuse, hakkas kritiseerima lätlaste valitud võimu poliitikat, ässitama kohalikke venekeelseid, kiitma vene armeed ja rikkuma Läti Vabariigi seadusi.
Kui hakati sissesõitnutele „liberaalidele“ märkusi tegema, algas juba tuttav hala sõnaõiguse piiramisest ja natsionalismist. Kui Doždj löödi riigist välja, hakati Toomi moodi mustama lätlasi ja Lätit, kaebama Euroopa instantsidesse ja protsessima.
Läti elektroonmeedia rahvusnõukogu (NEPLP) juht Ivars Āboliņš teatab, et Läti kohus lükkas täies mahus tagasi telekanali Doždj hagi, milles nõuti NEPLP poolt määratud 4000 eurose trahvi tühistamist, mis oli Doždile tehtud Läti keeleseaduse täitmisest väljakutsuva keeldumise eest. Kohus tuvastas, et Dozdi poolne rikkumine oli sihilik.
Doždj paiskas eetrisse saate „Venemaa Krimmist“ ilma lätikeelse tõlketa, kuigi tõlget oli neilt tungivalt palutud. „Doždj“ väitis kohtus, et sellise tõlke võimaldamine paneks telekanali ebavõrdsesse olukorda teiste telekanalitega võrreldes.
Ehk Doždi „liberaalid“ tõsiselt väidavad, et väiksemate rahvaste keelde tõlkimine nende rahvaste enda riikides paneb suurvene šovinistid ebavõrdsesse, võib-olla isegi alandavasse olukorda.
Tallinna aselinnapea Svet tegi sealjuures ettepaneku kutsuda Doždj Eestisse elama ja töötama pärast seda, kui lätlased Doždi riigist välja juhatasid.
+ + + + + + +
Eesti kanalid näitavad sageli Heinekeni reklaami, kus pikas klipis joovad seda põhiliselt tumedanahalised inimesed. Mitte et mul nende vastu midagi oleks, aga kuna sellest võib nii aru saada, et jook pole mõeldud minusugustele, nagu ka Fanta, lõpetasin mina selle tarvitamise, seda enam et eesti õlled on ikka tunduvalt paremad.
Heinekeni õlletööstus oli rajatud Amsterdamis veel 1864. aastal Gerard Adriaan Heinekeni poolt. Äkki ta oli hollandi oma Puškin, ma ju ei tea. Mind pole kunagi huvitanud õlletöösturid, huvi õlle endagi vastu on mõõdukas.
Aga Soomest teatatakse, et Heinekeniga katkestas igasuguse koostöö ka sealne suurim muusikafestival Flow, mis toimub sel reedel ja ka nädalavahetusel.
Sellest teatas ajalehele Helsingin Sanomat festivali kunstiline juht Tuomas Kallio. Asi nimelt selles, et Heineken ikka veel joodab Venemaa elanikke, kuigi veel 2022. aastal lubas ukrainlasi hävitavast terroririigist lahkuda.
Veel 2018. aastal eemaldas Heineken reklaami, mille tunnuslauseks oli “Mõnikord on hele parem” (“Sometimes lighter is better“), sest kriitikute arvates oli reklaam rassistlik. Mingi alaarenenud hip-hopi “staar” Chance The Rapper kutsus oma Twitteri konto vahendusel reklaami kohutavalt rassistlikuks ning teised alles hiljuti puult alla kukkunud kasutajad nõustusid temaga. Võib-olla sellepärast ongi praegune Heinekeni klipp rüüpavaid ja krõõksuvaid neegreid täis.
Sel nädalavahetusel aga pidi Heineken Silver olema Flow muusikafestivali põhijoogiks, kuid seda nüüd küll ei juhtu. Sedapuhku said küll asja eest.
Heinekeni õnneks on olemas lai Aafrika turg, ja reklaami sealse tarbija jaoks on ka tehtud. Millegipärast isegi Eestis.
Ivan Makarov