Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

MEEDIAKRIITIKLA: Punaste vasturünnak ehk „Me kordame: Kristjanit rünnatakse!“ ERR eksponeerib vaimseid liputajaid

12.08.2023
Kaljulaidi lubatud “Eesti loo ja lootuse impordi” ootuses…

Eesti on riik, kus ka pärast 30 aastat taasiseseisvust jääb mulje, et pool sajandit meie riigi ajaloost nahka pannud punased okupandid on ikka veel enamuses. Eestlased surevad, sünnivad uued põlvkonnad, lastest kasvavad noored, kes sünnitavad omakorda lapsi, paljud sõidavad välismaale elama – täna just teatati, et mingi Liis Lusmägi just kolis Norrasse – aga jääb mulje, et vanad kommunistid ja komsomolistid ei sure, ei koli ja vait ka ei jää.

Äärmiselt kahtlane isik, kommunistist pankur-illusionistiks sirgunud Siim Kallas tahab nüüd võtta Eesti peredelt auto eest 1000 eurot aastamaksu, imeliku elukäiguga endine komsomolijuht Valdo Randpere poeb Riigikogus Kallase tütrele nagu Andropovi ihukaitsja, punase Savisaare eestlastest etniliselt puhastatud pealinnakommuun areneb jõudsalt totalitaarse vene vürstiriigi suunas, parlamendi aseesimees on endine kolhoosi esimees, Juhan Smuuli nägu kaunistab meie kirjanike liidu fassaadi ja selle endine partorg Jõerüüt tormas „Kristjani“ kaitsele.

EPLis ilmus lugu „Jaak Jõerüüt: ka minul läks kord ministrina „asi käest ära“.

„Kirjaniku, diplomaadi ja eksministrina“ esitletud Postimehe aasta arvamusliider on endiselt riigimehelik, nagu ta oli nii enne taasiseseisvumist kui ka pärast: „Kui oled riigiametis ja kui läheb lappama, eelista riiki, mitte ennast. Ka tormide ajal.“

Mees teab, mida mees räägib. Eelistas riiki kõvasti ka enne Eesti vabanemist. Riiki, mitte ennast. „Tormituuled, tormituuled karvast lõuga paitavad…“

Seltsimeeshärra pajatab. „Avalikus elus, mida ajakirjandus veab ja fundamenteerib, on paratamatult juhtumeid, mis lähevad lappama, nagu praegu öeldakse.“

Aga selleks olidki nõukogude ajal kõigis toimetustes partorgid „jaagud“ ja igasugused „kristjanid“, et asi ei oleks „paratamatu“ ja ei läheks „lappama“. Oli kord ja rahu majas.

Seepärast praegu, vaenu-, viha ja muude kõnede seaduste ootel, hoitaksegi hinnaliste kaadritena tegevuses oma taassünni hetke ootel jõesildamite armeed. „Ei vanane me veteranihing!“

Ja kui hakkavad siis rukist lõikama!

+ + + + + + +

Peavoolumeedia on tervenisti ühe punase vitsaga löödud, olgu see riigi- või erameedia. Veidemanlust näeb kõikjal, meie riigis ühinesid uusnormaalsused orgaaniliselt neomarksismiga, sest perverssus jääb perverssuseks, olgu ta ideoloogiline või füsioloogiline. Seepärast ilmuvad paljud asjad näiteks Delfis ja Postimehes paralleelselt, ja viimases ilmuski Aimar Altosaare lugu „Toomas Sildam maksab informeeritud inimese mulje jätmise eest“. Millegipärast on Karise sisenõunik kujutatud mantlihõlmasid eest paotavana nagu teatud sorti tegelased, kes passivad meie parkides naisi ja lapsi.

Guugeldasin natuke A.Altosaare tausta ja leidsin, et inimene eesti avalikele tegelaste jaoks tavakohaselt sündis ja läks kohe vaba Eestit teenima. No kohe, pampers jalas. Ja vahepeale ei mahtunud midagi.

„Ajakirjanik ja riigijuhi nõunik peavad ühiskonda tundma. Toomas Sildam on mõlemas ametis olnud hea, võib aga küsida: kas mitte liiga hea, kirjutab Postimehe ajakirjanik Aimar Altosaar. „Üle nädala tagasi lahvatanud võimuga kauplemise skandaali kohta sobib meenutada Hando Runneli sõnadele loodud lõbusat laulukest „Rannalinna restoranis“, kus „üle mitme-setme aasta lõbus lööming puhkes“. Skandaali keskmesse sattunud Toomas Sildami nimi on kindlasti tuntud kõigile poliitikahuvilistele presidentide Toomas Hendrik Ilvese ja Alar Karise nõunikuna, keskealised ja vanemad mäletavad teda aga ka kui silmapaistvat ajakirjanikku. 1989. aastal sai Sildam tuntuks Noorte Hääle korrespondendina, kes edastas läbi mitme lehenumbri reportaaži viimase Nõukogude väekontingendi Afganistanist taandumisest kindralleitnant Boriss Gromovi juhtimisel. Kolm aastat hiljem aga süüdistasid Jaan Toots ja Kalle Klandorf Kuku raadio otsesaates Sildamit sidemetes KGBga ning mainisid isegi ära tema agendinime – Kristjan. Millistele allikatele hilisemad Keskerakonna tipp-poliitikud siis tuginesid, pole siiani teada, kuid väljaöeldu on Sildamit varjuna saatnud kogu aeg,“ kirjutab Altosaar.

Millistele allikatele kesikud tuginesid? Eks ikka „Varblase“ kohviku punkarite meenutustele. Aga see selleks.

Kuid see sm. Altosaare „ood Kristjanile“ on ikka täiuslik, koos Gromovi-nostalgia ja „silmapaistva nõukogude ajakirjanikuga“. Kuid Postimehe töötaja fraas „väljaöeldu on Sildamit varjuna saatnud kogu aeg“ on äärmiselt asjakohane. Sest „väljaöeldu“ on varjuna saatnud kogu aeg ka „presidente“ Ilvest ja Karist, kes teda nõunikuks palkasid. Esmajärjekorras seetõttu on tegemist ebausaldusväärsete „riigipeadega“. Kes nii põlgavad oma okupeeritud-küüditatud-surmatud rahvast, et valisid oma paremaks käeks väidetava repressiivorganite kaastöötaja.

„Ütle mulle, kes on su nõunik…“.

+ + + + + + +

Aga kuna meil jäi täna puudutamata riigimeedia, siis pööraksin tähelepanu ERRi kultuuriportaalis ilmunud arvustusele „Onu Bella müüt“.

Arvustaja Rasmus Kuningas analüüsib lavastust „Onu Bella tähestik“ ja kirjeldatud detailides on ta ilmselt asjatundlik, ma ise ei läheks sellele tegelasele pühendatud janti üldse vaatama ja ei hakka rääkima sellest, mida ei ole näinud. Mind on alati jätnud külmaks igasugused lavale püüelnud rõvedad kujud, kui nendel ei olnud ei näitleja annet, häält ega muusikalist kuulmist. Ausalt, mind kusagilt raadiost kuuldud fraas „liputaja, liputaja, näita riista“ ei pannud ei muigama ega vihastama. Nagu läheks tänaval mööda kellegi poolt mahavisatud ligasest banaanikoorest. No juhtub!

„Onu Bella oli ja on müüt. Ka Kertu Moppeli lavastuses tegeletakse selle müüdi konstrueerimise ja kinnitamisega. Siin ei üritatagi avada Bella või Igor Maasiku kompleksseid sisemisi motivatsioone, ei mingit psühhoanalüütilist käsitlust, vaid fookuses on Bella kui sümbol, kui ajastu ikoon ja elav performance. Ta on lavastuses nagu messias, kes Eesti rahva oma valehäbidest vabastab. Ta esindab 1990ndate Eesti kontekstis midagi täiesti uut – vabadust olla avalikult ühenduses oma keha ja seksuaalsusega,“ kirjutab arvustaja.

Ega seal ei olegi midagi „psühhoanalüüsida“, Maasikus ei olnud sügavust rohkem, kui Üllar Jörbergis. Lihtsalt meie kaasaegne eesti kultuuri lagundamisele suunatud „kultuuripoliitika“ annabki sõna vaid vastavatele retsensentidele. Et kui nende ees aeletakse aluspesus, viskudes selili ja hargitades jalgu, siis hakkabki pihta iba „Eesti rahva valehäbist vabastavast messiast“. Kui mööda linna kõnnib mingi lastele p… näitav babuiin, viiakse ta lõpuks minema, kui tegemist ei ole just praidilasega. Kui ta teeb sama laval, öeldakse kohe, et ta on messias.

Ja arvustaja eesmärk ei olnudki tegelikult mitte mingi rahvast epateerinud taidleja vaimse liputamise tõsine analüüs, vaid tema lihtlabane siht koorus artikli viimases lõigus:

„Järeldus: me elame 2023. aastal justkui väga vabas ühiskonnas, kuid endiselt ütleb keegi kristlike väärtuste ja patriarhaadi eest seisev onu või tädi, nii nagu 30 aastat tagasi, et sa eksisteerid valesti ja tema teab, kuidas on sulle kõige parem. Selle peale ei ole ka 30 aastat hiljem midagi paremat öelda, kui et lähme lippame paljalt.“

Minugipoolest võib autor „lippama“ minna. Kõlab peaaegu nagu Onu Bella „liputaja“. Meil nõdrameelseid perverte enam ei karistata, nii et väljendagu aga seda oma sisu, kui muud ei ole.

+ + + + + + +

Ja Postimees teatab, et arvamusfestivalil Paides esines ka Kersti Kaljulaid, kelle avaldus on tõstetud pealkirjaks: „Eestil tuleb Aafrikasse eksportida oma lugu ja lootust“.

Jah, meie lugu ja lootust on neegritel praegu väga vaja sorgoõlle kõrvale, sest vilja sõjast räsitud Ukrainast enam ei tule. Kaljulaidi mantlipärija Alar Karis lubas aga Egiptuses konverentsil olles, et Eesti aitab Aafrika riikidel võidelda jääoludega.

Kas meie „presidendid“ ei jäta kohtlast muljet? Hea, et Karis Austraaliasse ei läinud, muidu lubaks sealgi kaitsta nokkloomi jääkarude eest.

Ivan Makarov