Neljapäevases meedias on kaks meest kirjutanud lugusid, mida tasub heaks kiita ja kommenteerida: Martin Ehala ja Priit Pullerits.
Tartu Ülikooli professor Martin Ehala kirjutab keele peal tallamisest, tuues seejuures võrdluseks külla minnes jalatsite mahavõtmise esikus.
Nimelt sõltub see täiesti kultuurist, kas tuppa sisenedes võetakse jalatsid ära või mitte, ja peremehest, kes kas aktsepteerib erinevaid kombeid või mitte. Keeleprobleemile seda võrdlust üle viies vaatab Ehala niinimetatud “Wolti-bolti” juhtumit.
Professor tõdeb, et asi pole ainult äppides, mis võimaldavad tõesti teenust ka siis, kui teenindaja keelt ei oska. Asi on selles, et välisüliõpilased pole erivajadusega ja siinsetes ülikoolides peaksid nad eesti keele selgeks saama.
“Kui me suuda öelda, et Eestis elades on eesti keele oskus kasvõi sümboolsel tasemel elementaarne viisakus, siis harjutame ennast olukorraga, kus mitte väga kauges tulevikus ei saa me eesti keelega enam kõiki asju aetud,” hoiatab ta, lisades, et riigikeele oskuseta paneme me oma ühiskonnas omaette mullis elama kõik umbkeelsed, olgu see siis ühiskonna madalamas või kõrgeimas ehk iduotsas.
Martin Ehala sõnul on irooniline see, et kaasav ja tolerantne noorsugu võtab keelenõudeid diskrimineerimisena, saamata aru, et see on kolonialistlik mõttemall, mille järgi peab igal pool saama inglise keelega hakkama ja kohaliku keele ja kultuuri tundmine pole vajalik. Samas on just see põlvkond kõva keskkonnakaitsja, loobudes aga täiesti rahvuskultuuri kaitsest.
Professor ütleb, et alati saab külalisel paluda kingad jalast võtta või lahkuda, sest kui mingil ajal kriitiline mass enam tuppa astudes kingi jalast ei võta, siis ei võta lõpuks enam keegi. Inimestele aga soovitab ta lihtsat tarbijakäitumist: kui teenuse pakkuja teie arvamust keele osas ei kuula, siis vahetage ta teise vastu – see mõjub alati.
Ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits aga kirjutab sellest, kuidas Euroopa Liidus on saanud kombeks sõnakuulmatute rahatrahviga hirmutamine. Ka nüüd, Malta kohtumise järel ähvardatakse migrandikvootidele vastupunnivaid sirgeseljalisi trahvidega, kui nad ei taha vana Euroopa jõuetuse, suutmatuse ja tegematajätmiste tagajärgi enda kanda võtta. Vanad liikmesriigid peavad seejuures täiesti loomulikuks, et võivad uutele kõrgilt käske jagada.
Euroopa Liidus räägitakse Pulleritsu sõnul küll solidaarsusest, kuid samas sunnitakse seda ühtsustunnet despootlikult peale. Sama on ka konsensusega otsustamistes, mis on muutunud sõnakõlksuks – sobiv tulemus saavutatakse ikkagi ähvardades. Nii soovitabki Priit Pullerits ähvardatavatel seljad kokku panna ja hakata trahvitšekke hoopis Brüsselile välja kirjutama – EL-i seaduste rikkumise eest.