Uued Uudised

MEEDIAVALVUR: erukolonel, umbkeelsed tänavatel on Kaja Šarikovi lapsed

Eestlased on vahel hämmastavalt naiivsed, eestlastel on oma pettekujutelmad, mingid roosad prillid ees, ja nad arvavad, et eestlust hävitavad faktorid kaovad kohe, kui eestlased ise ühtäkki seda soovivad – mõeldakse neid EV kodanikke, kelle ainus vahend muuta sündmuste kulgu on nende valijahääl, mida nad loovutavad iga paari aasta tagant, ja see piskugi on e-valimiste peremeeste poolt ära varastatud.

Nii ka Postimehes ilmunud ühelt poolt õiglane, teiselt poolt aga naiivne eesti erukoloneli lugu, paneb mõtlema, et lapsikus on üks õige eestlase natuuri kohustuslik koostisosa.

Loos „Hannes Toomsalu /Tallinnas vohab venemeelsus“ kirjeldatakse reaalset olukorda ja selle ebaõiglust eestlaste suhtes:

„Kui Tallinnas kasutada enam eesti keelt, saaksid pealinna venekeelsed inimesed ka eesti keele selgeks… Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest saab augustis 33 aastat. 20. augustil 1991 kell 23.03 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kooskõlastatult Eesti Komiteega vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Siis muutus nimi, sisu loomisega alles alustati ja sellega pole veel ühele poole saadud. Pigem jäädi heldinult uue nime paistele soojenema ning olulised tegemised tegemata. Sealhulgas sellised, mis puudutava eesti keele, meele ja kultuuri kaitset. Pealinnas vohab vene keel ja mõnel pool on eesti keelega hakkamasaamine tõeline katsumus. Olen isegi pidanud mõne ostu katki jätma, kuna müüja pole suuteline minuga eesti keeles suhtlema. Keeleseadust ei täideta ja kontrolli ka pole. Aga nüüd see kõik muutub? Pealinnas vohab vene keel ja mõnel pool on eesti keelega hakkamasaamine tõeline katsumus,“ arvab eestlasest erukolonel.

Paljud siinsed venekeelsed elanikud pole aastakümnete, isegi poole sajandi jooksul õppinud selgeks isegi eesti sõna „tere“. See eesti keel oleks isegi vanale varesele külge jäänud, nendele aga mitte. Sest asi on vene mentaliteedis. Kui anglosaksid ja hispaanlased olid lõpuks aru saanud, et nii indiaanlased kui ka neegrid on samasugused inimesed, nagu kõik teised, siis venelased pole ka 21 sajandil mõistnud, et „kõik teised“ peale venelaste on ka täisväärtuslikud inimesed. Ei, kõik teised on tänamatud vabastatud, päästetud poolnatsid, keda on söödetud ja kelle seas on likvideeritud kirjaoskamatus, kellele on ehitatud venelaste poolt elumajad ja käitised.

Nii oli ka nõukogude ajal, kui meil oli täielik „rahvaste sõprus“: venelased nimetasid teisi rahvaid „natsmenideks“, „tšurkadeks“, mustaperselisteks“, „fašistideks“ jne. Juutidega oli natuke teine mäng – neid ka alavääristati, aga nad oskasid püsida eliidi, panganduse, kultuuri, hariduse, teaduse ja võimu sees, nii et nad ei olnud telekavaatajast töölisrahvale sotsiaalselt kättesaadavad – kui, siis ainult õhtul pimedal tänaval või kommunaalkorteris. Pogrommide ajad jäid õnneks minevikku.

Nüüd aga söödetakse kogu seda teistele toksilist šovinismi sisse nii, nagu ei kunagi varem. Ukrainlased on Venemaa ametliku ideoloogia kohaselt alamrass, „allakäinud venelased“, nagu ka nende keel. Nii et ukrainlane poleks nagu päris inimene – tema keel, kultuur ja riik kuulub tühistamisele. Vahe on selles, et ukrainlast võib tappa ja selleks lastakse vanglatest välja ka kõige võikamaid roimareid, sest isegi nemad olevat ukraina naistest ja lastest paremad.

Kõik see ohjeldamatu vene fašismi propaganda jõuab Eesti venekeelsete elanikeni vaatamata sellele, et Kremli propagandakanalite nähtavus on Eestis piiratud. Aga see on pigem meie võimu „pakazuhha“, sest kõik soovijad nagu vaatasid, nii ka vaatavad. Meie siinne venekeelne meedia on naljatilk – venekeelne riiklik telekanal on juba aastaid Putini alama poolt juhtida, ostetakse sisse vene sõjafilme ja pidevalt kutsutakse saatesse Yana Toomi. Venekeelsed väljaanded, kes saavad KK valitsuselt igal aastal miljoni, on komplekteeritud Eestisse Venemaa provintsidest toodud kolmanda liiga „endiste“ Kremli propagandistidega, kes on enamasti ka umbkeelsed.  Mingil määral on erandiks rus.postimees, mille peatoimetajaks eestimeelne noor härra Sergei Metlev.

Kõik venekeelsed meediaväljaanded Eestis ajavad taga reitinguid: avaldatakse palju Venemaa uudiseid sealsest glamuursest elust, kanalid mängivad vene popmuusikat, saatejuhid ajavad kahemõttelist loba. Sest üks putinlase vihane kiri või kõne peatoimetajale võib lõpetada töötaja karjääri. Olen ise saanud korduvalt nahutada eestlastest ülemuste käest selle eest, et mängisin vähe vene muusikat ja ärritasin kuulajaid vihale oma kriitikaga Kremli aadressil. Loomulikult kasutasid seda võtet korduvalt ka vähem edukad kolleegid. Vahel kui ülemus oli heas tujus, tuli ta mu stuudiosse ja rääkis naerdes sellest, mida minu kohta talle kõike ette kantud oli.

Praegu käib ka eesti(keelsetes) väljaannetes nii mõnegi noore naiskorrespondendi tee ametipostile ja edasine karjäär läbi mõjukama toimetaja voodi, mõni ime siis, et sellised kaadrid kõige paremini oskavad kirjutada vaid lodeva eluviisiga „glamuursetest“ muidusööjatest, kelle kõigi tee kuulsusele ja muretule elule kulgeb samuti läbi lõputute seksodroomide. Nagu ütles Jan Uuspõllule üks mööda metsateed uhke kabrioletiga sõitnud naistelenägu: „Sa ka tead, mees, mitu kilomeetrit m..ni pidin ma ära imema selleks, et saada endale see auto?“

Ja see, mis toimub venekeelsetes toimetustes, kuhu eesti ülemused ei armasta oma nina juba aastakümneid pista, nagu prantslased Pariisi eeslinnadesse, on kirjeldamatu. Olen olnud tööl toimetuses, kus oli korraga palgal klann järgmises koosseisus: ema, isa, kaks poega, minia, minia vend ja trobikond lähisõpru. See on selline eestlaste komme – panna püsti sigala ja siis kord aastas tunda huvi, et palju toodangut anti. Sortiment on üks ja seesama – sealiha ja Putini küüneviha.

Kogu sellest „vene maailma“ kuumast õhust läbiimbunud vene meediatarbija, keda on aastakümneid utsitanud ka Tallinnas võimul olev Jedinaja Rossija pimesoolikas, kes omakorda rahastas ja toetas igat sovetismi, vene šovinismi, pimedat religioosset fanatismi, kommunismi ja estofoobia ilmingut, ei talugi eestikeelset Tallinnat, nagu keldrikakand eredat valgust. Au ja lugupidamine nendele armsatele vene noortele, kes oskavad eesti keelt ja on eestlaste vastu sõbralikud. Imetlen neid, see on nende endi teene.

See, et eestlased suhtlevad vene keelt kõnelevate inimestega sageli vene keeles, ei ole nii lihtsalt parandatav, nagu näeb seda lugupeetud erukolonel Hannes Toomsalu. Tuleb ikkagi arvestada mitme seda järeleandlikkust tingiva asjaoluga.

Esiteks on eestlased loomult heatahtlik ja kannatlik rahumeelne rahvas, nad on viisakad ja konkreetsetes olukordades ei suuda mitte vastata vene keeles lapsele, vanurile, üleüldse sümpaatsele inimesele, kes ei oska eesti keelt. See on eestlaslik viisakus ja kaastunne, mitte orjameelsus, nagu ekslikult armastatakse väita.

Teiseks on meile sisse toodud lisaks vähemalt 100 000 enamasti venekeelset sisserändajat, kes kõik olevat sõjapõgenikud. Isegi kui nad põgenikud ei ole, ei oska nad loomulikul põhjusel väheste eranditega eesti keelt. Kuidas eristada neid, kel on selline mõjuv põhjus, teistest? Kas eestlane peaks küsima – olete te põgenik, turist või kohalik venemaailmalane? Viisakas inimene seda ju ei tee.

Kolmandaks kujutage endale ette töötavat ja meie valitsuse majandusliku ja sotsiaalse poliitika pärast niigi masenduses olevat eestlast. Iga teine temaga päeva jooksul Tallinnas suhtlev inimene, tema poole pöörduja või teenindaja, on venekeelne. Nii et ta peaks iga teise kontakti puhul keelduma suhtlemast vene keeles ja nägema reageeringuid– imestunud, pettunud, morne, vihaseid nägusid, kuulama ka vastavaid kommentaare. Kuidas see kõik mõjub vaimsele tervisele? On seda lisajama vaja?

Saagem aru, et „lihtsad“ eestlased ei saa parandada seda, mida kogu aeg rikub, pilastab ja süvendab Eesti ajaloo suurim venestaja ehk praegune KK valitsus. Umbkeelne müüja üritab kõigest rasket tööd teha, ta ei röövi, varasta ega pese vene kuritegelikke miljardeid, teda võtsid tööle reeglina eesti omanikud ja ülemused, kes eiravad nõnda eesti keeleseadust. Kas seda olukorda peaksid parandama eestlastest kliendid? Kus on siis keeleinspektsioon, miks ei trahvita odavat tööjõudu taga ajavaid seaduserikkujaid?

Kui Eestis töötavad kümned venekeelsed eetrikanalid, sajad venekeelsed väljaanded ja FB grupid, riigiasutuste venekeelsed lehed jne, siis see on selge märguanne ülalt, et saab ka eesti keeleta läbi. Miks peaks viskuma sellele mölisevale ambrasuurile töökas rahuarmastav eestlane, keda pärast nimetatakse selle eest meedias vastikuks russofoobiks ja natsiks? Üks selline nimetaja ja eestlaste süüdistaja oli muide tuntud Tallinna aukodanik. Kelle peale kirjutab kaebusi eesti väljaannete püsikunde Toom? Kas teda kutsub enda kodusse eesti kanalite vahendusel eestlane, keda KUMU lõpuks loomastunud rassistist direktor nimetab kaasvastutajaks globaalse „valgete süü“ asjas?

Eesti riigitelevisiooni keskne uudistesaade eestikeelne AK pakub eestlastele pidevalt intervjuusid vene keeles, kus pajatavad kohalikud koolijuhid, kultuuritegelased, omavalitsejad. Vahel mitu tükki ühes saates. Mis signaali see annab? Milleks õppida, kui eesti keeleta pääseb isegi ETV peasaatesse?

Riigis, kui kõik valitsus-, haridus- ja kultuuriasutused on komplekteeritud eestlasi vaenavate eestlastest estofoobidega, aitaks eesti keelt ja meelt hoida mitte igapäevane konfliktidesse astumine umbkeelsetega, vaid rahvusriigi hävitajate väljarookimine võimu seest koos süvariiklike metastaasidega.

Muide, hea isamaalasest erukolonel, kas mitte teie erakonda ei võetud vastu Jüri Ratas, kes lasi oma keskerakonnal aastaid venestada eestlaste pealinna? Kas te mitte ei soovi lähetada seda ülejooksikut Euroopa parlamenti? Kuhu pürgib ka estofoob Yana Toom, keda Ratas on nii kaua poputanud ja toetanud ning nimetanud oma asetäitjaks?

Ivan Makarov

MEEDIAVALVUR: Puello-Mota eesti eurosaadikuks!

Exit mobile version