Metsavend Ruuben Lambur: „Omasid ära ei anta“

Eesti, Varia,
©Uued Uudised
Ruuben Lambur ja Anti Poolamets

Hiljuti leidis Kaitseliidu Viru Maleval Rakveres aset kohtumine Uute Uudiste lugejatele tuttava metsavend Ruuben Lamburiga (96). Viru Malev kajastab kohtumist sotsiaalmeedias, kirjutades, et sellised kohtumised on harukordsed ja väga vajalikud, et teadvustada, millised olid tegelikud sõjaõudused ja mis toimus ka vahetult peale sõda eestlastega: „Küüditamisperioodist räägitakse vähe, samas ei tohi hetkekski unustada, mil moel saavutati Eestis iseseisvus, kui habras ta on ja kui lihtsalt võib vabadus käest libiseda.“

Lihtne sõnum, mille Sõmerul elav Ruuben Lambur kuulajatele südamele pani, oli: “omasid ära anda ei tohi, sest me kõik olime kannatajad selles sõjas”.

Vaprus ja südikus, mis on Ruubenile omane, hämmastas kuulajaid esimestest sõnadest peale. Muheda ja eluterve huumoriga pikitud lood ja mõtteterad andsid aimu ligi kahe tunnisel minevikurännakul, mida Ruuben on pidanud 18 sõjajärgse aasta jooksul üle elama. Samas ütles ta kohtumise lõpus, et oma vaenlase peale ta pikka viha ei kanna. Ja liigse muretsemisega pole vaja endale ega teistele lisaks haiget teha. On asjad, mis on teatud hetkel paratamatus, ka hetk, kust elust lahkumine tundub ainukese võimalusena. Ometi saatuse keerdkäigud andsid Ruubenile võimaluse sellest kõigest välja tulla, luua pere, näha mitmeid põlvkondi enda järeltulijad, jätta valu seljataha ja nautida kõike, mida elul on pakkuda. Kuid unustada olnut ei tohi, nii teame, mil moel oma vaenlasest üle olla.

Vaenlase eest Eestist põgenemist Ruuben Lambur ei kaalunud kordagi. 1944. aasta jõulude ja uue aasta vahel, tulid ööpimeduses julgeoleku töötajad, kes hakkasid inimesi kokku ajama. Noorkotkas Ruuben otsustas, et esimesel võimalusel ta põgeneb ja see õnnestus. Kolm aastat pidas vastu, kolm korda sai haavata. Kaks korda sai ta haavata jalga, ühe korra pähe, kui läks vaatama oma kodu, mille võõrad olid juba asustanud. Vangi ta siiski lõpuks langes ja veetis Venemaa vangilaagrites pikki aastaid. Peale Stalini surma, muutus elu laagrites tuntavalt paremaks. Peale massilisi proteste, kehtestasid vangilaagrite ülemad uue korra, tänu millele said vangid pesta, kord kuus saunas käia, pandi rõhku ka ohutustehnikale, vigasaanuid raviti. Stalini ajal oli peamine püsida elus, sest igasugune viga saamine mis iganes olukorras, tähendas sisuliselt surma. Rääkimata pidevast alatoitumisest või maitsetust” kördist, mida süüa tuli. Töö oli raske ja kurnav, kümned inimesed surid iga päev. “Poliitvang ei ole inimene”, öeldi toona ja nii neid ka koheldi.

Kirjavahetus laagri ajal, oli üks oluline tegevus, mis andis lootust võimalikule elule “seal pool vangilaagrit”. Alguses paar korda aastas, hiljem tihedamalt kirjutades, leidis Ruuben endale “tüdruksõbra”, kes ta rongi pealt peale vabastamist vastu võttis ja kellega ta hiljem pere lõi. Kuid algselt polnud ka Eestisse pääsemine sugugi kindel, olles aga nutikas, õnnestus tal lõpuks kodumaale naasta. Nähes nüüd oma lapselapselapsi rõõmsalt ringi silkamas, on kõik need kannatused möödanik. Kohtumise lõpus, tõi Ruuben Lambur võrdluse ka tänapäevaga, öeldes, et ka ebameeldivatest ja rasketest aegadest tuleb rääkida ausalt, et vältida vigu ja otsuseid, mis meie riigi iseseisvuse seaksid ohtu.

Ruuben Lambur on kirjutanud raamatu “Alutaguse saaga”, mis on küll läbi müüdud, kuid leidub raamatukogudes.

 

Vaata ka:

https://www.youtube.com/watch?v=gXkcRU2RmyU

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused