24.09.2018
Mihhail Kõlvart
Eestis on käibel mõistujutt sellest, kuidas kits kärneriks pannakse, ja sama tundub ka poliitikas juhtunud olevat.
BNS kirjutab: “Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart on oma Eesti Rahvuste Päeva kõnes ülimalt kriitiline ühiskonnas toimuva osas, märkides muuhulgas presidendi poole vaadates, et rahvuste pinnalt vaenu õhutamine on muutunud tavapäraseks ning elanikkonna tolerantsus selles osas kasvab.”
“Osade poliitikute või ajakirjanike püüdlus luua pilt tervest rahvusest lähtuvalt ühe inimese tegudest on saanud tavapäraseks,” ütleb Kõlvart. “Vahetult enne valimisi, ei vaevu enam keegi rahvusküsimuste kuritarvitamise peale imestama. Kahjuks aga ei pane me tähele, et see poliitilise ägeduse taustal tõusnud negativismilaine on tegelikult juba pikemat aega vohanud ka valimiskampaaniast vabal ajal.”
Ilmselt pole vähimatki kahtlust, et Kõlvart peab ahistavatena silmas venekeelset elanikkonda ja pahalased peaksid tema silmis olema rahvusmeelsed ning oma riigi pärast muretsevad eestlased. Vaidlustamata tema ütlust “Rahvusvähemuste esindajad moodustavad Eesti ühiskonna lahutamatu ja olulise osa, rikastades seda oma töö ja kultuuriga,” peab nentima, et väidetavat negatiivset pilti ümber lükates maalib Kõlvart rahvusvähemustest, eriti venelastest, jällegi liiga ilustava pildi. Ennekõike nende lojaalsuse osas Eesti riigile.
Esiteks, rahvuste pinnalt vaenu õhutamine käib eriti aktiivselt venekeelses keskkonnas – tasub heita pilt venekeelsesse Delfisse ja sa elad justkui Putini maailmas. Küüditatute mälestusküünalde jalgadega peksmine polnud sugugi nokastanud inimeste huligaansus, vaid ilmselge oma meelsuse avaldus, ja selline meelsus on levinud suures osas venekeelsest kogukonnast. Tõestus sellele on nähtav iga aasta 9. mail, kui pronkssõduri juurde koguneb “surematu polk” – need inimesed ei hakka kunagi mõistma eestlaste valu 25. märtsil ja 14. juunil, ja nad ei tahagi!
Kõlvart jätab tähelepanuta ka selle, et Vene presidendivalimistel hääletasid Eestis elavad Vene kodanikud märksa ülekaalukamalt Putini poolt, kui Venemaal elavad venelased. Vene kodanikud ei ela Eestis sugugi suletud kogukonnas – ilmselt on Eesti riigile vaenulikud seisukohad siinses venekeelses ruumis üsna levinud.
Ühe inimese tegude põhjal tervest rahvusest pildi loomise jutu all peab Kõlvart ilmselt silmas Metsavase juhtumit. Poliitik ei näita vähimatki soovi süveneda sellesse, et riigireetja oli üleskiidetud integratsiooni musternäidis, ta kannab piltide Eesti mundrit sinimustvalgete eraldusmärkidega ja müüs seejuures Vene riigile kõigi salajasemat infot – kuidas saab seda üksikjuhtumina vaadelda, kui lisaks on absoluutne enamus tabatud Venemaa spioonidest vene taustaga?
Suur osa venekeelsest elanikkonnast pole kunagi üritanudki eestlastega sõbralik olla – see väljendub eesti keele mitteõppimises, kuigi siin ollakse elatud juba pool sajandit; vene keele erilisuse pidevas rõhutamises; kõige eestlusega seonduva pidevas mõnitamises ja nii edasi. Kõlvart ei tea, ei näe ja ilmselt ei tahagi märgata seda, et kauplustes ei saa eestlased oma keelega enam hakkama, nendega keeldutakse demonstratiivselt riigikeeles suhtlemast – just sealt on pärit see negatiivsuslaine, mis ühiskonda lõhestab. Tema juhitud Tallinnas on vene keel eesti keelest nii tänavapildis kui ka teeninduses juba selgelt üle ja selline mees julgeb veel kurta diskrimineerimise üle!
Üks asi, millest Mihhail Kõlvart ilmselt kunagi aru saama ei hakka, seisneb selles, et eestlaste jaoks on Eesti maailmas ainus paik, kus nad saavad oma keeles rääkida – venelastel on selline võimalus tohutu suurel maa-alal idas. Eesti ja vene keele võrdsus Eestis tähendaks eesti keelele täielikku allakäiku, sest idast tuge saav mõttelaad ja keelesurve lihtsalt lämmatavad eestluse.
Tegelikult oleks Mihhail Kõlvarti pöördumine mõistetav ja toetatav, kui see vaatleks realistlikult ka venekeelses kogukonnas toimuvat – praeguses kontekstis on tegu järjekordse halamisega selle üle, kuidas Eesti venelasi diskrimineeritakse ning kus pole kohta eestlaste ja neid esindavate jõudude mõistmisel!
Ja muidugi on kirsiks tordil see, et Tallinna volikogu esimees pöördus oma nutulauluga globalistist presidendi poole – peagi saab ühe demagoogi asemel pisaraid valamas näha kahte eestluse vastast poliitikut.