12.04.2019
Mošee Berliinis – tavaliselt taustaks politseiauto.
ERR-is äsja ilmunud lugu “Milline on Eesti moslem?” on esmamulje järgi rahustav – aga sellest ei maksa ennast uinutada lasta.
Ajakirjandus on “soft”-lugude mõiste – need selgitavad probleeme rahustavalt ja vaid positiivsetele momentidele toetudes. Mitte alati, kuid sageli varjavad need lood tegelikku ja märgatavalt eemaletõukavamat tausta, ja on mõeldud suitsukatteks. Ilmselt kuulub nende hulka ka Sandra Saare ülevaade Eesti moslemitest.
Jah, Eestis on moslemid juba pikka aega olnud – peamiselt Vene impeeriumi tatarlased, aga ka nõukaajal siia tulnud aserid, põhjakaukaaslased, Kesk-Aasia rahvad. Neis liiduvabariikides oli islam tugev ka sotsialismiajal ja see on taganud nende moslemite mõõdukuse.
Aga asi ei ole ju Eesti moslemites. Nemad võivad olla, aga olukord ei jää ju selliseks. Maailm on liikuma hakanud ja peamised rändajad ongi Araabia ja Aafrika rahvad, kes on valdavalt islamiusku. Lääne-Euroopas on islamiseerumise ägestumine ja äärmuslikuks radikaliseerumine juba alanud ja üha räigemaks muutuv arenguetapp.
Islamiusulised on kohustatud oma usuvendi vastu võtma. Kui Eestisse tulevad uued moslemid, siis jäävad praegused koguduseruumid väikeseks ja kerkivad uued pühakojad. Mingites mošeedes hakkavad jutlustama radikaalsemad imaamid ja sinna koonduvad äärmuslikemate vaadetega moslemid. Meie endi mõõdukad jäävad tahaplaanile ja puhuma hakkavad karmid kõrbetuuled.
Ka Eesti peavoolumeedia on palju kirjutanud mošeede sulgemisest Prantsusmaal, Hispaanias, Austrias, Itaalias ja mujalgi, sest need muutusid radikaalide pesadeks. Kogu Euroopas ja sealhulgas ka Norras on karistatud või välja saadetud kümneid püha sõda jutlustavaid imaame. Belgia ja Rootsi moslemilinnaosades pidavat imaami sõna rohkem maksma kui politseiniku või laiemas mõistes riigivõimu oma üldse.
See asi on Euroopas juba “uus normaalsus” ning migratsiooni kasvades muutub see üha uutemates riikides karmiks reaalsuseks. Visegradi riigid on oma uksed islamimigratsioonile sulgenud, kuid Lääne-Euroopas ergutatakse nende usuvabadust ja “islamofoobia” on viidud karistatavate vihakõnede alla, mida islam usinalt ka ära kasutab. Kuna tegu on agressiivse ja sallimatu usuga – mitte ükski teine religioon ei innusta ise surema ja teisi kaasa võtma – siis kogub islam manduvas ateistlikus Euroopas aina jõudu.
Sandra Saar kirjeldab Eesti islamikogukonna rahulikku elu, kuid ka meil on juba olemas süürlasest naisesüütajad, vägistajast iraaklane, pühasse sõtta läinud radikaliseerunud moslemid ja hõõrumised Tallinna islamikogudustes. Andke islamile vaid aega ja võimalusi ning siis saabuvad Eestisse uued süürlased, iraaklased, aafriklased ja teised, kerkivad mošeed, kus hakatakse jutlustama sõjakat islamit, ja me oleme samas seisus kui Belgia oma Brüsseli terroriaktide järel juubeldanud Molenbeekiga.
“Milline on Eesti moslem” on ilus lugu. Kahjuks siiski vaid idülliline muinaslugu.
Kaitsepolitsei on tuvastanud paarkümmend Eestiga seotud moslemit, kes on avaldanud toetust džihaadile ja oma viha nende vaates uskmatute vastu. Radikaliseerunute täpne arv ei ole aga teada, kuid äärmusluse probleem aegamööda süveneb.
“Eesti äärmuslased radikaliseeruvad enamasti internetis leviva propaganda tagajärjel ja neil puudub otsene kontakt terroristlike organisatsioonidega,” kirjutatakse kapo aastaraamatus.
Kapo teatel külastavad Eestit aeg-ajalt islamiorganisatsioonide esindajad, kes püüavad siin levitada fundamentaalset islamitõlgendust, kuid Eesti islamikogukonnas suhtutakse sellistesse misjonäridesse valdavalt skeptiliselt.
“Äärmusluse probleem aegamööda süveneb. Radikaliseerumine toimub suuresti internetikeskkonnas. Sellele on kõige vastuvõtlikumad konvertiidid, kelle seos islamiga on värske ning motivatsioon järgida “kõige õigemat ja puhtamat” usutõlgendust suurem kui sünnijärgsetel moslemitel.”
Ligikaudu pooled vastuvõetud põgenikest on Eestist lahkunud. Neist üks pere on naasnud Iraaki, kuid ülejäänud on liikunud edasi teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Peamisteks äramineku põhjusteks on liialt madalad sotsiaaltoetused ja väike moslemikogukond. Moslemikogukonna puudumise argumendi taga võib aga näha soovi mitte sulanduda, vaid pigem püüdu jätkata elamist oma komberuumis. (ERR)