Millise kännu taha on takerdunud keskkonnakaitsjate võitlus Eestis?

Eesti,
- Updated
©Martin Ahven/Õhtuleht
Tõenäoliselt ei andnud võitlus Reidi tee vastu roheliste ainsatki plusspunkti.

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste küsib sotsiaalmeedias: miks Eestis roheline mõttelaad ei edene?

“Kas te oskate seda fenomeni seletada, et Eestis ei pääse rohelised Euroopa Parlamenti, samas 7% EPst on rohelised? Mis meie rohelistel viga on? Olid ju atraktiivsed näod, oli kampaania, on tugevad loodusprobleemid. Ja rohelistel pole sinna pääsu olnud juba kõik need 15 aastat. Miks me teistmoodi oleme? Mis teha?” küsib ta.

Rohelised Läänes ei ole enam suuresti keskkonnakaitsjad, vaid on läinud aktiivsesse poliitikasse. Üks põhjus on ilmselt selles, et Lääne-Euroopas on sotsiaaldemokraatia populaarsus tugevas languses ning politiseerunud ja ideologiseerunud rohelised võtavad nende niši üle. Sageli on nad muutunud äärmusvasakpoolseteks, tuues oma poliitikasse globalismi (mis nende puhul on paratamatu), multikultuursuse ja neomarksismi (vähemuste eest võitlemine). Või nagu öeldakse – Lääne mürkrohelised on padupunased.

Nii algatas Hollandist valitud parlamendiliige Judith Sargentini Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonist Ungari karistamise eelnõu. Soome Rohelise Liidu poliitik Aino Pennanen aga takistas Rootsi tudengi Elin Erssoni eeskujul lennuki väljalendu, kuna pardal oli kodumaale saadetav migrant. Igal juhul on Lääne-Euroopa roheliste edu taga politiseerumine ja vasakpoolsetelt ära korjatud hääled.

Eestis ei oska rohelised nišši leida, poliitikas aga pingutavad üle, hakates eeskujuks võtma Lääne rohelisi. Enne valimisi teatas üks roheliste noorpoliitik, et hakkab võitlema geiõiguste eest ja sellest rääkiva loo kommentaaris tuli kohe vastuseks: “Kas te ei peaks mitte keskkonna eest võitlema? Seda enam, et homoseksuaalsus pole ka looduses päris naturaalne tegevus!”

Eestis võetakse roheliste keskkonnakaitsest väljuv poliitiline agenda kohe südamesse – ka rahvuskonservatiivide toetajate ridades on palju keskkonnaaktiviste ja geiõigustest või migrantide abistamisest rääkiv roheline peletab sellised inimesed kohe eemale. Arvata võib, et kellegi arvamuse peale, nagu oleks laste saamine väga keskkonnavaenulik, sulab inimeste poolehoid nagu lumi kevadpäikese käes.

Eesti rohelised ei oska poliitikas olla. Zuzu Izmailova võib rääkida mida tahes, aga tema üleminek Reidi teele jäävate puude kallistajast tugeva korruptsioonimainega Tallinna linnavalitsusse koos järelandmistega rajatava tee osas kiskus erakonna maine kõvasti alla.

Eestis on roheliste maine kehvake mitmetel põhjustel. Enamikul eestlastest on küll looduskeskne mõtlemine, kuid samas kaine talupojamõistus, mida oli näha Haabersti hõberemmelga puhul – tohutu hulk inimesi pidas puud küll kalliks, aga ummikute eemaldamine oli siiski nende silmis tähtsam.

Ärgu rohelised solvugu, aga nende puuduseks on karismaatiliste liidrite puudumine (Anu Saagim ja Evelin Ilves selleks küll ei sobi), samuti see, et kogu seltskonda nähakse kompromissitute puudekallistajatena ja lillelastena, kes vaatavad maailma vaid läbi lillede ja liblikate ega suuda reaalset elu hoomata. Paljud pragmaatilised inimesed mõtlevad ennekõike Ida-Virumaa demograafilisele ja sotsiaalsele olukorrale, Eesti odavamal põlevkivienergial põhinevale elektrihinnale ja jõukuse tekitamisele läbi suurendatava tootmise, ja seda rohkem kui CO2 kogusele taeva all.

Paljudele jääb kaugeks ka abstraktne kliimasoojenemine, kasvuhoonegaasid ja kogu see süsihappegaasi õhku paiskamine, samas kui rohelised ei tundu võitlevat lähedasemate keskkonnaprobleemidega, näiteks kilekottide ülemäärase kasutamise, Rail Balticu või tselluloositehastega. Näiteks Eesti loodusmaastikku lõhestav RB pole mingil juhul keskkonnasõbralik, aga see millegipärast rohelisi ei huvita, neile näib lihtsam olevat võidelda kaugete ja abstraktsemate probleemidega kui koduõuel toimuvaga.

Rohelised võitlevad valikuliselt endale sobivate asjade eest, olles neis võitlustes sageli mugavustsoonis. Miks nad ei võitle suurprojektide vastu, mis ka kõige parema tehnoloogia puhul keskkonda paremaks ei muuda, vaid pigem alati halvendavad?

Tegelikult ei aita rohelisele võitlusele sugugi kaasa ka laste ja noorte kliimaaktsioonid, sest need tunduvad olevat ühtede poliitiliste jõudude organiseeritud ja teiste poliitiliste jõudude vastu suunatud. Toompea ette kogunenud noored ei suuda reaalselt ühtegi protsessi ära hoida, nad saavad ainult oma meelsust näidata. Protestid on reaalsuses tühikargamine ja ainus koht, kus edu saavutati, oli Londonis – ja sealgi tänu sellele, et need väljusid rahumeelse protesti piirest ehk protestijad hakkasid jõuga hoonetesse tungima ja ühiskondlikku elu takistama.

Selliste protestidega minnakse vasakäärmuslaste võitlusteedele ja kui see õigeks kiita, siis võivad rinnaga tee murdmise taktika üle võtta ka teiste asjade vastu või poolt protestijad. Kes hakkab ütlema, milline protest on teisest õilsam ja kus on piir? Loomakaitsjad on ju lasknud ka laboriloomi puuridest välja – ja otse loodusesse, kus nad võõrliigina kohaliku fauna segi paiskavad. Ja Greenpeace aktivistid on tuumaallveelaevadele tunginud…

Roheliste maine viib alla see, kui nad tegelevad loosunglikkusega. Noorte kliimaprotestide ajal märgiti paljudes kommentaarides ära see, kuidas protestijad kogu aeg nutiseadmetega pilte tegid ja Instagrami panid – needsamad asjakesed vajavad elektritootmist, mõjuvad laste tervisele, aheldavad nende pilgu ekraanile, sunnivad kodus istuma ja tõeliste suhete asemel virtuaalselt rääkima – see pole roheline elulaad!

Keskkonnakaitsjatel on veel tohutu tee minna, et nende sõnum inimesi kaasa haaraks – praegu soovivad inimesed küll midagi Maa heaks ära teha, aga roheliste jälgi pidi nad astuma ei hakka. Ehk siis PR on nõrk, kui tänase päeva mõistete järgi rääkida, sõnum on ähmane ja kauge, tegutsemisviis on sageli liiga ekstremistlik ning liiga vähe arvestatakse ühiskonna traditsioonidega (ehk siis minnakse kaasa globalismiga). Nii jääbki keskkonnakaitse praegu tänavatel kiljuvate lumehelbekeste kanda…

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused