16.07.2018
Kui IRL-ikas Tsahkna vaatas eestluse kasvatamisel Aafrika poole, siis minister Kiisler vaatab ülespoole.
Kuni Eesti poliitikas teevad ilma libaisamaalised poliitikud, pole head loota ei siinsel loodusel, eestlusel ega omariiklusel.
Väidetavalt teeb Eesti keskkonnaminister Siim Kiisler New Yorgis peetaval kõrgetasemelisel foorumil pöördumise kõigi maailma keskkonnaministrite nimel. Tema jutt on kõrgelennuline: “Ideaalis läheb väljavahetamisele kogu senine, pigem raiskav tootmis- ja tarbimissüsteem. Edaspidi kasutame vähem loodusvarasid, vähendame kulusid ja minimeerime seeläbi keskkonnamõju. Aastaks 2030 on pilt sootuks teine kui praegu.“
„Kestlik arengumudel on tark, innovaatiline ja võib olla täiesti erinev meie traditsioonilisest arusaamisest, kuidas toota-tarbida,” nentis Kiisler, kes ütles, et kestliku arengu eesmärgid avavad tee uuele majandusele, kus Eesti-sugusel väikeriigil on suured võimalused.
Võib-olla alustakski minister Eestist ja sellega, et aitaks kaasa ülikalli, raiskava ja keskkonnavaenuliku Rail Balticu projekti lõpetamisele, mille tagajärjel kattub kogu trassipiirkond kruusa- ja paekivikarjääridega ning lõigatakse läbi suure ala veerežiim? Või kärbiks “vähendame kulusid”-miljardiinvesteeringu ehk tselluloositehase tiibu, mille taga on ju hiinlaste meeletusuur tselluloosivajadus ja paraku ka Eesti metsa tulevik?
“ÜRO liikmesriigid on üheselt aru saanud, et keskkond on meie sotsiaalse ja majandusliku arengu suurim mõjutaja. Mida hoitum ja targasti kasutatum see on, seda suurem võit see on. Ja seda kõigis eluvaldkondades, ka nendes, mis esmapilgul näivad keskkonnakaugemad,“ märkis Kiisler. „Üldsõnaliste deklaratsioonide kõrval peab jääma kõige häälekamalt kõlama meid kõiki otseselt puudutav ehk siis see, et meie igapäevaharjumused on õige pea muutuste keerises.”
Siseriiklikust Kiisleri sõnu vaagides tundub küll, et Isamaa poliitik kasutab ise ohtralt “üldsõnalisi deklaratsioone” ja suunab “meie igapäevaharjumusi” pigem suurema tarbimise suunas. Keskkonnaminister peaks ometi aru saama, et tselluloositehas sellises haavatavas vesikonnas, nagu Emajõe ja Peipsi kant on, ei muuda Maa keskkonda mingil moel paremuse poole, mida ei tee ka metsade kasvav raiemaht — need asjad ei käi kuidagi kokku väitega “edaspidi kasutame vähem loodusvarasid”.
Et pisut “isamaalaste” mõttekäigule lisaselgust anda, vahendaksime keskkonnaküsimuse kõrval ka Siim Kiisleri “rõõmsa rahvusluse” retsepti: “Oletame, et Marsilt saabub siia eksikombel kosmoselaev roheliste olenditega, kellel antennid peas. Kui nad eestistuksid, õpiksid ära eesti keele ja austaksid samu asju, oleks nad minu jaoks samasugused eestlased.” (Eesti Ekspress, 4. aprill 2018).
28. veebruaril 2017 aga ütles Kiisler “Foorumis” IRL-i rahvusluse kohta: “Kui seda lihtsalt ära seletada, siis ma ütleks nii: kui ma näeks, et laulupeol laulab isamaalist laulu eesti keeles näiteks Keeniast pärit noormees, siis IRL on selle üle õnnelik. See on eestlus!”
Kas Kiisler läheks Keeniasse suahiili keeles nende hümni “Ee Mungu nguvu yetu” laulma ja muutuks ise seejuures keenialaseks? Ega see Eestile suur kaotus polekski… Ja Maa keskkonda selline deklaratsioonipoliitik reaalses elus küll paremaks ei muuda!