04.05.2020
Rail Balticu asemel tulnuks Eesti riigil oma raudteevõrgustikku arendada. Pilt on illustratiivne.
Vasakkaldega ajakirjanik Toomas Sildam väidab, et Rail Balticu ümber tekkinud segaduse tõttu “ei ole just väga usaldusväärne pilt Eestist kui rahvusvahelisest partnerist.”
Tegu on järjekordse vassimisega, milles püütakse RB projekti eduka ja toimivana näidata – tegelikult pole selles osas ammu enam üksmeelt.
Poola on näiteks teatanud, et nende jaoks pole RB prioriteet, vaid osa üleriiklikust raudteetaristu väljatöötamisest – põhirõhk on neil põhja-lõunasuunalistel trassidel, mille jaoks oodatakse ka EL-i raha, seega on tegu konkureeriva projektiga. Lisaks ei luba Poola Rail Balticul selliseid suuri kiirusi, nagu neid näevad Balti riigid trassil tulevat.
Soome teatas mullu veebruaris, et hakkab Rail Balticu osanikuks, kuid pärast kevadisi parlamendivalimisi otsustas uus valitsus selle tühistada. Riik teatas, et lükkas RB ühisprojektiga liitumise kaugemale tulevikku ning keskendub rahvuslikele projektidele (PM, 19.02. 2019)
Seega valitseb RB osas üldine loidus ka mujal, seda on aktiivsemalt ajanud vaid mõned Balti riigid. Pikemat aega on tähelepanu all RB kõrgemate tegelaste (Timo Riihimäki, Baiba Rubesa, Riia Sillave) lahkumine, mida on võetud märgina, et see projekt ei ole eriti jätkusuutlik ja tippjuhid ei taha selle eesotsas olla, kui projekti nurjumisest teatatakse.
Riigikontrolli audit näitas eelmise aasta lõpus, et Rail Balticu raudteeprojekti puhul on tekkinud tegevuste elluviimisel hilinemisi ja osade tegevuste maksumuse prognoosid on suurenenud, mistõttu pole projekti tähtaegne valmimine ilmselt realistlik, see näib olevat pidurdunud.
Eurorahade saamine 81% ulatuses on samuti suure kahtluse all, seda enam, et maailm seisab suure majanduskriisi lävel, õigemini on sellesse juba sisenenud – projekt võib jääda osalejariikide eralõbuks. Maailm ei saa lihtsalt eriti suurprojektide peale kulutada, eriti kui pandeemia-järgselt on oodata ka majanduste kojutoomist, mis võtab vähemaks igasuguseid vedusid. RB hakkas varem jalgu jääma ka killmaprojektidele, seda just rahastuse osas.
Viimased optimistlikud teated Rail Balticu jõudsast edenemisest ei pruugi olla olla reaalsed, vaid tingitud soovist näidata, et miski liigub. Seda enam, et praegused RB ehituslikud momendid on sageli sellised, mis töötavad ka projekti kokkukukkumisel – lätlased on näiteks Riia sõlme välja ehitanud nii, et seda saab kasutada ka Rail Balticuta.
Kui jälgida RB kronoloogiat, siis näeb, et pea kõik pooled on kedagi selle takerdumises süüdistanud. Seega pole Toomas Sildami vihje Eestile kui ebakindlale partnerile vähimalgi määral õigustatud – Rail Balticu projekt kolistab üle kivide ja kändude juba algusest peale ning ebakindlad on kõik osalised, alates riikide tavakodanikest kuni EL-i rahastajateni välja.
Rail Baltic võis olla asjalik mõte enne pandeemiat, selle järel, mil maailm sulgub rohkem endasse ja püüab oma jõududega hakkama saada, on see projekt üha kahtlasem, kuid vaid EKRE- on julgust ja tahtmist sellele selg keerata.