08.03.2018
Mälestusmärk sõjas osalenutele Tallinnas
Mis te arvate, kuidas seletab Eesti vene kooli venelasest õpetaja oma õpilastele seda, mis juhtus Tallinnas 1944. aasta 22. septembril?
Paremal juhul võib ta rääkida, et Punaarmee vallutas linna seda okupeerivate Saksa vägede käest ja et Eesti riikliku ajalookäsitluse järgi oli mõlemalt poolt tegu okupatsiooniga, sest tänane Eesti Vabariik peab ennast 1918. aastal loodud EW õigusjärglaseks ja 50 aastat nõukogude aega okupatsiooniks, nagu ka Saksa aega 1941-1945. aastatel.
Väga tõenäoliselt räägib ta hoopiski sellest, et “meie Punaarmee vabastas Tallinna”, sest vaevalt on ka Eesti vene kogukonnas eriti palju inimesi, kes julgeks Nõukogude Liidu ja Punaarmee “vabastavat rolli II maailmasõjas” kahtluse alla panna.
Halvemal juhul aga räägib õpetaja sellest, kuidas Punaarmee päästis maailma ja Euroopa “fašismi katkust” ning Eesti peaks neile selle eest sügavalt tänulik olema.
Või kuidas räägitakse 9. märtsi pommitamisest? Kahtlen väga, kas seda üheski venekeelses koolis sõjakurjateona kujutatakse ja sadadest hukkunud tsiviilisikutest kõneldakse — pigem rõhutatakse selle sõjalist eesmärki.
Siit jõuamegi uudiseni, et Riigikogu kultuurikomisjon ja riigikaitsekomisjon arutasid ühisistungil koolides ilmsiks tulnud vastuolusid ajalookäsitlusel. Probleem puudutab neid venekeelseid koole, kus ajalooõpetajad on käinud Vene riigi poolt kinnimakstud koolitustel ning kasutavad neil koolitustel saadud õppematerjale.
Esimene reageering oleks: kus te siiani olite? Kas tõesti uskusite, et ajaloo valgustamisega on vene koolides kõik korras? Miks see probleem alles nüüd teadvustati? Tuleb meelde, et kui riigikaitsekomisjoni aseesimees Mart Helme hoiatas Venemaa “viienda kolonni” eest Eestis, siis salgasid võimuringkonnad selle võimalikkuse kohe maha — ilmselt usuti sama ka ideoloogiatöö kohta koolides!
Eesti riik peaks sellised nõukogulikud koolitused Eesti pinnal igaveseks lõpetama, keelama ametis olevatel õpetajatel nendel käimise ja jälgima, et ajalookäsitlust õpetataks riikliku programmi järgi. Eesti ei tohi mingil juhul lubada meile vaenuliku riigi ideoloogial haridussüsteemi imbuda! Iseasi, kuidas riik suudab seda teha ja kas ta tahabki, eriti kui meie seadusandliku võimu ruumis liiguvad sellised inimesed nagu Yana Toom ja Oudekki Loone!
Samas jääb ilmselgelt püsima probleem, et kaks kogukonda, eesti- ja venekeelne, ei oma ajalookäsitluses mingit ühist pidepunkti Nõukogude Liidu ja Punaarmee rolli suhtes II maailmasõjas ja seal pole mingi läbimurre ka võimalik. Ükski Eesti venelane, ka kõige riigitruum, ei hakka kunagi “vabastaja Aljoša” rolli pisendama, tema austamine on neil veres. Ükski eestlane ei andesta samas Aljošasid sõtta saatnud režiimile meie riigi hävitamist, sinimustvalge lipu allakiskumist Pika Hermanni tornist ja kahte suurt küüditamist.
Erinev ajaloomüür jääb kahe kogukonna vahele ilmselt veel väga pikaks ajaks, sest Eesti venelased elavad suuresti niinimetatud Suurt Isamaasõda heroiseerivas Venemaa inforuumis, kus kiidetakse Punaarmeed ja kirutakse eestlasi SS-diviisis sõdimise pärast. Seda jääd nii lihtsalt ei murra ja seetõttu on Eesti haridussüsteemi ülesanne neutraliseerida otsene Vene propaganda.
Raske on öelda, kas Aljošat üldse saab vene taustaga klassist välja saata. Küll aga saab sealt minema kihutada Kremli rahadega ajupesu saanud õpetajatest ideoloogiatöötajad. Eesti riik on palju võitnud, kui ajalooõpetaja tutvustab vene keskkonnast pärit õpilastele sündmusi riikliku programmi järgi, selgitades vajadusel, et on olemas ka teistsugune käsitlus, kuid rõhutades kindlalt, et Punaarmee vabastav missioon lõppes pärast Vene Föderatsiooni piiri ületamist, mille järel algas Eesti osas juba okupatsioon.