16.03.2021
NLKP ajad on Euroopa Liidu ülistamise kaudu tagasi jõudnud. (Wikiwand)
Ilmselt võib iga Eesti inimene lugeda ja vaadata peaminister Kaja Kallase virtuaalset esinemist Riigikogu ees, kus ta andis ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel – ja valmistugu üldsõnaliseks vahuks a la NLKP.
Peaministri kõne oli täis optimistlikke loosungeid ning kiitusi ja truudustõotusi Euroopa Liidule, seda kõike lisaks väga kantseliitlikus sõnastuses. See pani rahvaesindaja Mart Helme möönma:
“Kõigepealt soovin proua peaministrile kiiret tervenemist! Aga kõne kohta ütlen nii, et kahjuks ma ei nautinud seda. See koosnes nomenklatuursete teemade väga kantseliitlikust esitusest ja tekitas minus väga tõsise ja võib-olla skisofreenilise küsimuse: kuhu poole siis ikkagi teie lojaalsusprintsiip nr 1 kaldub, kas Euroopa Liidu kui niisuguse poole või Eesti rahva kui selle kollektiivi poole, keda te tegelikult ju esindate?”
Väike ülevaade peaministri kõnest:
“Kõige tugevam valuuta on usaldus ja maine, mida “võidetakse aastatega, kaotatakse sekunditega ja taastatakse terve igavik.”
“Ühendatud suveräänsus toob meile liitlasvägede ühiskaitse, ühisraha euro turvavõrgu, juurdepääsu maailma parimatele teadmistele, turu meie loodud teenusteks ja kaupadeks ning toe riigigümnaasiumide, e-riigi ja haiglate ehitamiseks.”
“Euroopa Liit peaks looma võime ise vajaduse korral tervise-hädaolukord välja kuulutada ja kiirelt tegutsema asuda. Samuti peab Schengeni reeglite ülevaatus tervisekriisi õppetunde arvesse võtma ja muutuma kriisikindlamaks.”
“Viimase kriisikogemuse mõjul oleme tugevdanud euroala ja koroonakriis muutis tehtu hädavajalikuks turvavõrguks – seega kindlustuspoliis töötab.”
“Eesti asjad on ka Euroopa asjad ja vastupidi – tugevad riigid teevad tugevaks Euroopa ja tugev Euroopa teeb tugevaks ka Euroopa riigid.”
“Euroopa ei saa kunagi valmis, sest Euroopal ei ole ja ei pea olema lõppeesmärki, kuid on oluline, et me hoolime ja tunneme vastutust selle tuleviku eest, ning mõistame, et Eesti ei või, ei saa, ei tohi jääda üksi.”
Selliseid “innustavaid” kõnesid kuulis eesti rahvas viimati EKP ja NLKP kongressidelt.