Naised poliitikas on tervitatav, kuid mitte marufeministid – nemad kütavad pigem pinged lakke

Eesti,
- Updated
©Scanpix
Feministlik “Naiste marss” oma tegelikus olemuses – olulised on ainult nemad ise, mitte aga kõik naised.

Soome noorte naiste ülekaaluga valitsust on juba peetud millekski eriti progressiivseks, kuid puudu pole ka kahtlejatest. Soome varianti kirjeldatakse suure võiduna ja jääb vaid küsida, millal meesõiguslased häält tõstavad.

Soome valitsusse kuulub 19 ministrit, nendest 12 on naised ja 7 mehed. Seega pole tegu mitte soolise võrdõiguslikkuse, vaid ebavõrdsusega. Kui tahetakse kahte sugu võrdsena kohelda, siis olgu mõlemaid võrdselt – kui aga sool pole tähtsust ehk sooneutraalsusest lähtuda, siis pole probleemi ka meeste ülekaalu puhul.

Naispoliitikute puhul räägitakse palju nende tasakaalustavast rollist, mis põhineb naiselikult (emalikul) alahoidlikkusel. See võis nii olla emaduse hindamise aegadel, kuid feminismi kasvuga on naised muutunud poliitikas just agressiivsemaks pooleks.

Kui jälgida maailma poliitikat, siis on naised meestega võrdselt pahandusi tekitanud. Hilary Clintoni skandaalidest kirjutas Delfi 2015. aastal. Angela Merkel viis Saksamaa sügavasse kriisi järelemõtlematu süürlaste küllakutsumisega. Myanmari tsiviilliider Aung San Suu Kyi eitab ÜRO kõrgeimas kohtus genotsiidi rohingjade vähemuse vastu. Rootsi feminismimeelsed valitsused on riigi viinud julgeolekukriisi. Soome siseminister Maria Ohisalo laiendab veelgi juba problemaatilist migratsiooni riiki. Selliseid näiteid on tohutult.

Kas Eestis on miski teisiti? Katri Raik osales ministrina provokatsioonis EKRE meeleavalduse vastu, sisuliselt seda takka õhutades. President Kaljulaid õõnestab opositsiooni toetades riigi ühtsust. Kaja Kallas lahmib peaministrit riigireetmises süüdistades. Kristina Kallas juhib täiesti äärmuslikku rühmitust Eesti 200, kelle jaoks on põhiseadusjärgne rahvusriik midagi väga valet. Riigikogu infotundides on kõige ebakonstruktiivsemad naissaadikud, kelle “arupärimised” kõlavad: “kas teil häbi pole?” või “millal te tagasi astute?”

Isegi sel kolmapäeval hakkas Keit Pentus-Rosimannus valitsuse infotunnis urgitsema ammu ametist lahkunud Mart Järvikut puudutavate küsimuste kallal, uurides mingite ammuste otsuste kohta – tegu on selgelt ebakonstruktiivse norimisega.

Ka meil oli näha, kui agressiivne oli “naiste marss”; Stenbocki maja ees protesteerivad iganädalaselt viha täis feministid ja ellgeebeeteelased; virginiawoolfide FB-lehel soovitakse üle 50-aastaste surma ja “sallimatute” represseerimist nõuavad ennekõike naissallivuslased – sellised näevad välja feministlikud naised poliitikas. Mary Kross ja Karoli Hindriks on nimed, mis muidugi kommenteerimist ei vaja.

Nagu näha, ei too naised poliitikasse rahu ja tasakaalu – nad ei ole meestest paremad ega halvemad. Kuivõrd mehed ja naised on erinevad, siis võrdsena poliitikas esindatuna on tõesti tasakaalustav roll olemas, sest meeste ühesugused omadused saavad naiste teistsuguste omaduste poolt tasakaalu viidud. Kui aga naised satuvad ülekaalu, siis on oodata juba teistsuguseid kõrvalekaldeid, mille juures oleks vaja tasakaaluks mehelikku lähenemist.

Kogu naisküsimuse puhul on näha, kuidas feministid nõuavad naistele meestega võrdseid õigusi, aga kui võrdsena tuleb asju võrdselt ajada, pöördutakse ruttu naiselikkuse juurde tagasi – “Kuidas ta võis naisele nii öelda!” kõlab siis, kui mees loobub härrasmehelikkusest.

Üks kommentaator ütleb Mary Krossi puudutava loo all: “Naised on taolistele nö juhtivatele kohtadele pandud sellepärast, et nendega saab kergemini manipuleerida ehk siis vanade roomlaste ütlust parafraseerides on taoliste padade jaoks ka rohkem kaasi. Mõtelgem kasvõi Merkelile, Bundeswehri äralagastanud tippametnikust eurotädile või meie määratud presidendile, kelledele on antud õilis ülesanne Euroopa Liit põhja lasta.”

Siit tekibki küsimus: aga mis siis, kui võimu juurde pääsenud naised ongi meeste poolt manipuleeritavad ja feminismi surve all lasevad nad õrnema soo võimu juurde, et nad kas tegutseksid kaudse mõjutuse järgi või teeks hoopis musta töö ära ehk laseks riigi põhja? Rootsis on feministid seda juba teinud ja tosina naise Soome on järgmine, Kaljulaidi-Kallase unistuste-Eesti järge ootamas.

Lõppkokkuvõttes võib öelda: poliitikasse on sõltumata soost vaja inimesi, kel on südant seda karmi valitsemisasja ajada – mitte aga “triibulisi nimekirju”.

UU

Kommentaarid

One commentOn Naised poliitikas on tervitatav, kuid mitte marufeministid – nemad kütavad pigem pinged lakke

  • Avatar

    täpselt see mida mina olen ammu selgeks saanud – feministid on tegelikult vaenuliku võõrriigi agendid ja nende ülesanne on perekonda nõrgestada, sest pere on riigi alus, sama asja teevad ka vähemuste propageerijad – peaasi, et poleks sõdureid! sekka lööb ka toiduainetööstus oma hormoone kahjustava soja ja plastpudelitega

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused