“Nördimuspoliitikast raevupoliitikasse” – just seda teevad ennast vahule kloppinud sotsid ja Reformierakond

Nördinud sotsid ja Reformierakond klopivad ennast vahule ja lähevad siis raevu.

Teisipäevases saates “Suud puhtaks” kõlas mitmesuguseid seisukohti ja ERR-i kodulehe edastatult tasuks vaadata neist kahte.

Saate teemaks ühiskonnas emotsionaalset vastukaja tekitavad koalitsioonikõnelused.

“Me impordime valdavalt Läänest teatavat poliitikastiili. See, mis siin toimub, on selle poliitika väljendus ja selle stiili nimi on “nördimuspoliitika”, mis võib kasvada üle “raevupoliitikaks”. Kaks võimalust seda “outrage’i” tõlkida. See tähendab seda, et üldse saaks poliitilises debatis osaleda, on esimene samm tõmmata vooruselipp masti, siis ennast vahule kloppida ja siis hakata debateerima niimoodi jutumärkides. Kui kõik seda korraga teevad, siis tulemuseks ongi see, mida me enda ümber näeme,” arvab EBS-i vaba majandusmõtte professor Hardo Pajula.

Esmapilgul võiks sellise tõlgenduse alla panna ka rahvuskonservatiivid, kuid ometigi on EKRE ka siin väljaspool üldist kartellipoliitikat. Erakonda on süüdistatud otsekohestes, ausameelsetes ja kohati pisut räigetes väljaütlemistes, mis aga välistab enese vooruslikuks tembeldamise – kui aluseks võtta EKRE-le külge kleebitavad sildid mustadele ukse näitamisest, õõnes- ja veerevatest peadest, siis võtavad rahvuskonservatiivid endalt kohe vooruslikkuse aupaiste.

Pealegi ongi EKRE juba algusest peale öelnud, et nemad kaitsevad ainult rahvusriiki ja eestlust, on homoagenda ja kvoodipagulaste vastu – nad on alati ennast kindlalt ära positsioneerinud. Sellise kindlameelsuse eeliseks on see, et siis ei pea vaatama, kas sõnad ja teod kokku lähevad – kõik jookseb ise rööbastesse. EKRE ei tõsta vooruselippu, Eesti riigis toimuva vastu on ta juba aastaid marus ja seda tühiketramist, mida kartell hellitavalt debateerimiseks nimetab ja mille jaoks ta arvamusfestivale korraldab, ei tee rahvuskonservatiivid ammugi enam kaasa.

Kartellipoliitikutel on asi just vastupidine – nad on ennast sallivaks kuulutanud ja väidavad ennast vihaõhutamise vastu võitlevat – aga kui nad hakkavad seejärel välistamisjuttu rääkima ja enda sõnavõttudest mürki pritsib, siis on selge, et tolerantsusest rääkida seal ei saa. Just Reformierakond ja sotsid on üle võtnud “nördimuspoliitika” (mis väljendub raevus selle üle, et EKRE võimukõnelustele kutsuti ja neid mitte) ja “raevupoliitika”, mis väljendub EKRE pidevas ja mistahes ettekäändel algatatavas materdamises peavoolumeedias.

RE ja sotsid lähevad just Pajula kirjeldatud teed. Esmalt on kergitatud vooruselipp – meie teeme kõike õigesti, teised valesti; siis klopitakse ennast meedia kaudu vahule ja debateerimisest ei tule juttugi, sest kohe hakkab pihta kellegi välistamine.

Sellega haakub järgmine mõttekild saatest. “Kõik see, mis toimub, meenutab kohati hiljaks jäänud valimiskampaaniat… Ehk kohati on see, mis toimub, see, mis oleks pidanud valimiskampaania ajal toimuma… Selleks, et saada aru, mis toimub ja mida on võimalik või ei ole võimalik ette võtta, tuleb alati minna algpõhjuste juurde… ehk mida tähendab ääremaastumine…” räägib kirjanik Jaak Jõerüüt.

Tõepoolest, miks EKRE seisukohti abortide osas valimiskampaanias oponentide poolt üldse ei puudutatud, vaid need võeti ette siis, kui need olid isegi koalitsiooniläbirääkimistel suures osas läbi kukutatud? Vastus on ainult üks – seda kasutati ära päevapoliitilistes huvides, et näidata, kui jubedad on rahvuskonservatiivid.

Ilmselt on õige ka Jaak Jõerüüdi ääremaastumise jutt – kõik suuremad probleemid on ju kuhjunud Tallinnasse, kuhu on kokku jooksnud kolmandik Eestimaad, veel mõne suurema linnaga koos on linnastunud pool Eesti elanikkonnast. Ääremaa probleemid haihtuvad iseenesest, sest inimestest tühjaks jäänud maal inimlikke probleeme lihtsalt ei leidu – isegi ääremaastumise algpõhjus on sealt pealinna minema kolinud.

Allikas: ERR

Kommentaarid