15.07.2019
Õpetaja tänuväärne töö ei leia igakord tänulikkust. Pilt on illustratiivne.
Õpetajad on üks ühiskonna oluliseim osa, kelle ümber on ka kõige rohkem valuteemasid.
Eesti Päevaleht kirjutab, et pedagoogipõud paneb koolijuhid skeemitama. Üldiselt käib jutt sellest, kuidas õpetajaid on vähe ja paljud annavad seetõttu ka teisi aineid. Vähe aga on juttu sellest, miks õpetajaamet tegelikult pealekasvu ei leia.
“Juunis avaldatud uuringu TALIS tulemustest selgub, et Eesti õpetajate hinnangul väärtustab ühiskond nende ametit järjest rohkem. Kui 2013. aastal arvas ainult 14% Eesti õpetajatest, et nende amet on ühiskonnas väärtustatud, siis viie aastaga on see näitaja tõusnud 26%-ni. Need õpetajad, kes on ametisse astunud viimase viie aasta jooksul, tajuvad ühiskonna positiivset suhtumist eriti tugevalt – 39% neist usub, et ühiskond väärtustab õpetajaametit,” kirjutab EPL.
Edasine aga viitab peamise murekohana palgale – töökoormus on suur, töötasu aga selle kohta väike. “Tänavu tõsteti õpetajapalga alammäär 1250 euro peale, keskmiselt teenib õpetaja ligikaudu 1500 eurot. Eesti keskmine palk on umbes 1400 eurot,” jätkatakse lehes.
„Meil on väga tublisid õpetajaid, aga kui me tahame olla selline innovatiivne tiiger, käia teistele eeskujuks üle maailma ja rääkida, kui vahvad me oleme, siis on selleks lisajõudu vaja,” märgib haridusminister Mailis Reps. „Näiteks reaalainete õpetajate järelkasv on alla kriitilist piiri igal juhul – keemia, füüsika, matemaatika. Ülikriitilised.” Minister pakub probleemile mitu lahendust: võimalik on lõdvemaks lasta näiteks õpetajate kvalifikatsiooninõudeid.
Jätame EPL-i ja Repsi arutlema selle üle, mida nad nagunii ei suuda selgeks rääkida ja mida minister tahab lahendada järjekordse lõdvakslaskmisega, ning räägime teemast, millest rääkida ei taheta – ehk siis sellest, kas ja kuidas saavad õpetajad hakkama õpilastega, kes on saanud nn vabakasvatuse, keda “euroopalike väärtuste” kontekstis igati vati sees hoitakse, kelles kasvatatakse vastutustunde puudumist (põhikoolieksamite ärajätmine kui lihtsustatud elust läbivedamine) ja kes kasutavad oskuslikult ära kõik lüngad õppereeglites.
Hiljuti kirjutati juhtumist Euroopa Koolis, kus üks õpilane terroriseeris neegerõpetajat. Juhtum keerati rassismiks, aga üksikud seigad selles loos lubavad oletada, et tegu oli lihtsalt vabakasvatusega rikutud noorega: “Terve kooliaasta vältel tegi Tom minu poole loomahääli ja segas majanduse tundi, isegi kuni tänase päevani,” kirjeldas õpetaja.
“Lisaks häälitsemisele kutsus õpilane õpetajat korduvalt neegriks, mis on tumedanahalise jaoks teadagi äärmiselt solvav,” kirjutas Postimees. Kas Tom oligi üldse rassist – tema eesmärk oli õpetajat mõnitada ja ta otsis kõige silmnähtavama võimaluse ehk välised tunnused.
Väga palju on kirjutatud ja räägitud õpilastest, kes provotseerivad õpetajat, samas kui teised seda filmivad. Õpetaja jääb kohast ilma kohe, kui last kasvõi tutistab ja lapsed teavad seda – nagu ka seda, et neid tõsiselt ei karistata. Laste seas levib karistamatuse tunne – ja sellest, kui palju mõjutab noorte kutsevalikut see, et ka nad ikka tahavad olla samas rollis, nagu nende õpetajad nende endi puhul, ei räägita.
On üsnagi tuntud küsimus, et mis vahet on pedofiilil ja pedagoogil? Vastuseks on – esimesed armastavad lapsi. Räige nali, aga kas meie õpetajad pole mitte väsinud vabakasvatusega lastest, kellest nad enam üle olla ei suuda?
Psühholoog-nõustaja ja koolitaja Toivo Niiberg kirjutas mullu Õpetajate Lehes teemal “Vale vabakasvatuse ohver ehk sotsiaalne beebi.”
“Viimased 10–15 aastat käib üks epideemia mööda Euroopat ja Ameerikat – kasvatamatus ehk pätikultuur. /…/ Vähimagi käitumiskultuuri, viisakuse, austuseta teiste vastu on sellised lapsed õpetajaile nuhtluseks. Vanemad aga süüdistavad laste puudustes just kooli. Pätikultuur on 1960. aastatel levima hakanud vabakasvatuse vili, mis eiras varasemate põlvkondade lihtsat reeglit: last kasvatatakse 3.–4. eluaastani, hilisem on tehtu jätkamine või vigade parandamine,” kirjutab Niiberg.
Ta jätkab: “Vale vabakasvatus on andnud meile hapud viljad ja üha enam tuleb kooli lapsi, kelle käest ei olegi kodus midagi nõutud, kellel ei ole olnud vastutust ega kodutööde tegemise kogemust. /…/ Praegust ühiskonda ja nooremat populatsiooni vaadates jääb suu lihtsalt lahti. Noortel ei ole mingit kasvatust ega austust. Nad ütlevad vanematele, mida hing ihkab, ja teevad mida tahavad. Puudub austus ka õpetajate ja võõraste vastu.”
Lisaks vanematele soodustab noorte hälbimist ka riik – seda alates näiteks eksamisüsteemi lõdvendamisest kuni lapsi “kaitsvate” seadusteni, mis ei luba neil suvel piisavas mahus tööd teha ehk siis ei soovi ettevõtted võtta tööle noori, kes ei saa täistööpäeva läbida.
Kas meie ühiskonnas üldse räägitakse sellest, kui paljus on pedagoogide puuduse taga see, et liberaalse demokraatiaga kaasa tulnud vabaduste õitseng on nooremad põlvkonnad nihilistideks muutnud ja õpetaja amet on muutunud sedavõrd närvesöövaks, et sellele tööle minek tähendab vaikset enesehävitamist?