26.07.2022
Nagu Uued Uudised juba kirjutasid, saatis Narva Valgevenesse 16-liikmelise delegatsiooni, põhiliselt lapsi, et nad osaleksid festivalil Slaavi turg. Seal kasutati Baltimaade lapsi ka diktaator Lukašenka propagandaürituses – Läti lapsed intervjueerisid teda ja nende juhendaja ütles, et nad kõik tahaksid neid tagakiusavast Balti riigist minema kolida, Lukašenka kutsus neid Valgevenesse elama ja juhendaja ütles, et ta juba loob vastavaid kontakte.
Seejärel kostitasid putinistlikud väljaanded lugejaid ja televaatajaid lugudega sellest, et lätlasest fašistid jälitavad vene lapsi ja teevad venelaste elu põrguks.
Nüüd aga selgus, et delegatsioone Eestist Lukašenka šõul oli lausa jalaga segada. Baltija.eu trükkis ära suure ülistava artikli, pildil Vitebskisse palverändurina läinud „kuulsate eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste“ 30-liikmeline (!) delegatsioon. Artikliga kõrvuti asub tore nõukogude pilt Narva „vabastamise“ tänase aastapäeva auks.
See on tõesti kolossaalne lugu Делегация деятелей Эстонии посетила «Славянский базар» | Baltija.eu ja soovijad võivad seda ise tõlkida, mina ise saaksin sellest nahalööbe. Aga ühe lõigu, mis puudutab meie „silmapaistvate eesti ühiskonnategelaste“ kokkupuudet Aleksandr Lukašenkaga tõlgin küll, sest arvasin, et selline stiil jäi Eestis Stalini perioodi ja sügavamasse stagnaaega.
„Ametliku avamise kontsert on festivalil kõige tähtsam, sest selle avab traditsiooni kohaselt Valgevene Vabariigi President Aleksandr Lukašenka. Riigipea (tekstis suure algustähega – I.M.) ilmumine kutsub saalis esile austusvärinat, kõigi mobiiltelefonide kaamerad on suunatud temale ja saalisviibijad tervitavad teda seistes. Nagu alati, on Presidendi kõne lihtne ja arusaadav. On tunda, et ta räägib enda juttu, mitte paberi järgi. Järgneb kultuuritegelaste, Valgevene Vabariigi Presidendi autasu omanike autasustamine… Seega lõppeb pidulik osa ja algab muusika-, tantsu- ja tsirkusenumbrite kaleidoskoop… Ühtekuuluvuse tunne on kirjeldamatu! Lõppakordide ajal tulistavad kahurid saali mitmevärvilisi konfette ja linnas rõkkab kauakestva piduliku saluudi kõu,“ kirjutab „eesti“ delegatsiooni kroonik.
Samaaegselt kõlas Ukraina linnades teine „rõkkav kauakestev kõu“, said surma emad ja lapsed. Ja sellist magusat fašistlikku paska avaldatakse „eesti“ inimeste poolt. Ja pärast solvutakse, et neid eriti ei usaldata.
Nagu täpsustab autor, „projekti „Sõpruse autobuss“ organisaator on Tallinna valgevene kultuuriühing „Päljostak“, mille ideeliseks innustajaks ja direktoriks on kultuuri- ja ühiskonnategelane Diana Verman.“
Väga valgevenelik nimi, peaks märkima.
+ + + + + + +
Täna siis juubeldavad mõned Narvas selle üle, et sel päeval palju aastaid tagasi tapeti hästi palju eestlasi.
Uued Uudised kirjutavad: „26. juulil kavatseb Narvas grupp aktiviste tähistada linna Punaarmee poolt vallutamise 78. aastapäeva. RusDelfi uuris Narva linnapea Katri Raiki seisukohta kas Narva vabastati või okupeeriti ja sai ebaleva vastuse. Raiki sõnul lõpetas Punaarmee saabumine fašistliku okupatsiooni ja sellega algas „uus aeg“. Segase vastuse andis ta ka sellele, mida tähendab 26. juuli temale isiklikult.“
Loo pealkirjaks on „Katri Raik keerutab selle ümber, kas Narva vallutati või vabastati.“ Aga äkki keegi oskab meenutada, millal see silmakirjalik sots on olnud avameelne ja otsekohene. Kui ta tuli jaanipäevale, kolmevärviline kleidikujuline kartulikott seljas, pani Priit Hõbemägi tähele, et need olid vene lipu värvid. Meer aga keerutas välja, öeldes, et valge polnud mitte päris valge, vaid kergelt hallika tooniga. No jah, kott oli veel pesemata kah!
Ka EPL pühendas täna “Raikale” juhtkirja: „Raik peaks Narvat eestimeelsemat juhtima“.
„Kahjuks on Raik muutunud Narva linnapeana Eestile tähtsates väärtusküsimustes kuidagi pehmeks: ei ole ta aktiivselt seisnud selle eest, et Ukraina põgenikud saaksid Narvas parimal viisil vastu võetud, ei ole tema ajal edasi liigutud ka Eesti vabariigi vastu tegutsenud inimeste nimesid kandvate tänavate ümber nimetamisega,“ öeldakse juhtkirjas.
Absoluutselt õige tõdemus, UU on sellest kirjutanud korduvalt. Aga eriti imponeerib EPL-i tähelepanek, et Raik on muutunud „kuidagi pehmeks“.
Ilmselt selleks, et ikka pinnal ujuda, muud midagi.
EPL avaldas päev varem (eile) loo „Narva meer Katri Raik punatanki elimineerima ei asu. Riigihalduse minister Riina Solman: kui muu ei aita, tuleks seadust muuta“.
No ei saa ju ühe ersatssotsi pärast iga kord seadust muutma hakata. Nagu ütles filmis „Siin me oleme“ Karl Kalkuni näoga aus saarlasest kalur, „Hakka veel selle lolli pärast rookatust lõhkuma“. SDE on võimuerakond, Lauri Läänemets hakkas juba kaalukamalt ja artikuleeritumalt esinema kaamerate ees – löögu siis kord majja, muidu sotsid jäävadki selliseks punapruuniks pehmeks parteiks (PPP).
+ + + + + + +
Kümmekond aastat tagasi ütles Vladimir Putin, selgitades, miks ta ikka ja jälle tahab presidendiks jääda, täiesti keskerakonna stiilis: „Kes siis veel?“ Ja lisas, et „keegi peab ju teie jaoks kastaneid tulest välja tooma“. Sellest tehti isegi mingi muusikaline miks, nüüdseks DJ mädaneb tõenäoliselt vanglas.
See episood tuli meelde, kui Õhtulehes ilmus lugu https://www.ohtuleht.ee/1066872/kaja-kallas-keegi-teine-ei-tahtnud-saada-peaministriks ja selle Kaja Kallasega tehtud intervjuu pealkiri oli nii ilge ja valelik, et ilmselt sellepärast muudeti see pikemaks Kaja Kallas: valitsustele tuleb surve, et unustage see Ukraina, paneme kõrvad-silmad kinni (ohtuleht.ee)
Mõlemad lingid viivad ühele ja samale loole. Esimene pealkirja variant oli aga äärmiselt hea, kuna näitas, kellega meil tegemist on. Sest samuti “päikesevalitsjal” Kim Jong-unil ei olnud ju ka konkurente, kes tahaksid õhutõrje kahurist maha lastud saada. Ka Salah Eddine Ahmed Bokassa president-imperaatori kohale ei kippunud keegi. Ja kui kippuski, siis oli kuulsusetult ära söödud.
Aga igal juhul ei tohiks Eesti Vabariigis tunda puudust valitsusjuhi kandidaatidest, nagu see oli Kesk-Aafrika Vabariigis, Põhja-Koreas ja veel mõnes kohas. Bokassa kulinaarseid eelistusi asendab meil Kallase dünastiale jäägitult truu inimsööjalik peavoolumeedia ja õiguskaitsesüsteem.
+ + + + + + +
Ja natuke sellest, mis kujul on Venemaal lubatud transsoolisus.
Sankt-Peterburgi kunstnik Saša Skotšilenko arreteeriti selle eest, et ta „laimas Venemaa armeed“ (tegelikult vahetas kaupluses hinnasildid Ukraina sõjast rääkivate kleepsude vastu) ja ta võib saada trahvi kuni 5 miljonit rubla või kuni 10 aastat vabadusekaotust.
Aleksandra advokaat Jana Nepovinnova rääkis sellest, kuidas tema kaitsealust ahistasid psühhiaatriahaigla töötajad: „Kui Saša toodi haiglasse ekspertiisile ja ta seal pesi ennast ja pani selga haigla riided, rivistusid meessoost haigla töötajad tema ette ja jälgisid seda, kuidas noor naine peseb end ja riietub ümber. Märkustele nad ei reageerinud ja ignoreerisid isegi haigla naistöötaja märkust, vastates, et nad on „sootud isikud ja nende juuresolekul võib ümberriietuda.“
Naiskunstnik veetis sealjuures viis tundi „koeralas“. „Koerala on keldriruumid, poolenisti varisenud, ilma töötava sanitaartehnikata. Ma istusin seal 5 tundi külmal raudvoodil külmas niiskes ruumis paska ääreni täis peldikupotiga.“
Hoidkem Eestit!
Ivan Makarov