01.08.2022
Vaidluses selle üle, et kas Eesti vajaks oma endiste territooriumide tagastamist, mis kuuluvad Eestile lepingujärgselt, de facto aga Venemaale, tuleks võtta arvesse eesti rahva huve, mis ei ole ilmtingimata territoriaalsed, aga kindlasti eksistentsiaalset laadi. Mind pole kogu mu elus kordagi tiblaks sõimatud, aga viimastel kuudel sotssallivlaste poolt sotsmeedias lausa mitu korda. Ja kohe kindlasti ei taha ma avaldada oma arvamust nende territoriaalsete küsimuste lahendamise kohta. See on eestlaste ainuõigus.
Aga jagada niisama mõtteid ju võib, seda enam et EPL-is ilmus „Venemaa regioonide eksperdi Vadim Štepa“ (ei ole samuti eestlane) lugu „Tuntud politoloog ennustab, et Venemaa laguneb Kremli tahtest sõltumatult ja Eesti saab tagasi Tartu rahu järgsed piirid“.
Autor kirjutab: „Juulis andis tuntud mõttekoda Jamestown Foundation välja oma vanemteaduri Janusz Bugajski (ei ole eestlane – IM) raamatu nime all „Läbikukkunud riik: teejuht Venemaa lagunemiseks“. Bugajskit nimetatakse sageli uueks Zbigniew Brzezińskiks (ei ole eestlane – IM).“
Kuna nii palju mitte-eestlasi võtavad Eesti territooriumide teemal sõna, siis üks ees või taga, laske kohalik tibla ka räägib. Ja ütlen ma nii, et mitte iga tagastamisega ei kaasne ka endise rõõmu tagasitulek. Kui näiteks sulle tagastatakse keemiliselt või radioaktiivselt saastatud tükk maad, siis mida sa sellega peale hakkad? Või tagastatakse koos rohkete vaenulikult meelestatud fanaatikutest puuküürnikega. Kui üritad oma omanikuõigused maksma panna, jääd ÜRO ja Eurokomisjoni ees süüdi ja sul võetakse maa uuesti ära, nagu Kosovo Serbialt, kus on praegu jälle küpsemas verine konflikt.
Kui maad tagastataksegi, siis ikka praeguse elanikkonnaga, aga me ei suuda Narvagagi korralikult toime tulla. Kui ilma elanikkonnata, siis täitub ääremaa peatselt Aafrikast pärit immigrantide ja moslemitega, sest meil pole Ida-Virumaagi jaoks eestlasi. Mõlemal juhul jääksid eestlased omal maal vähemusse. Ja välismaalastele lahkelt antud valimisõigus seadustab mitte-eestlaste poliitilised õigused eestlastega võrreldes parimal juhul võrdseteks või kogunisti ülemuslikeks. Ja siis võib regiooniti sammuda tagasi Venemaast alles jäänud vürstiriikide rüppe, sest ka nemad on meist kordades suuremad. Meie eesmärk peaks praegu olema anklaavide tekkimise vältimine, mitte nende juurdesoetamine.
Selle asemel et piirata ohjeldamatut immigratsiooni ja tugevdada rahvusriiki, tegelevad praegused EV võimud eestlaste sunniviisilise assimileerimisega võõrkultuuridesse, ja alustati eesti lastest, keda tahetakse viia venekeelsesse õppimiskeskkonda eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all. Meie peavoolumeedia kangelased on aga valdavalt välismaale kolinud eestlased ja välismaalastega abiellunud eestlannad, viljatud „homopered“, psüühiliselt probleemsed tigedad sootud isikud ja rahvusetud agressiivsed keskkonnaaktivistid.
Ja neid toitma ja kaitsma ohu korral peavad vihatud eesti poisid. Sest kui läheb tõesti ohtlikuks, on kõik kohad paatides kohe hõivatud röökivate feministide, paabulinnuks maalitud pervertide, sooinvaliidide, Aafrika mugavuspagulaste ja meie oma süvariiklastest puukide poolt.
KK-d lähevad lennukiga.
+ + + + + + +
Mõni inimene, kolides elama välismaale, püüab rääkida oma uutele tuttavatele oma kodust ja inimestest head, kiita ja isegi ilustada, aga mõni kipub kiruma ja halvustama. See kehtib iga rahva kohta, ja ungarlasedki pole siin mingi erand.
Postimees üritab püsida peavoolus lipulaeva ehk EE lehkavas kiiluvees ja seepärast armastab samuti eksponeerida oma riigist ja rahvast halba rääkida armastavaid tegelasi. Loos „BOGÁTA TIMÁR ⟩ Orbán on muutnud Ungari kergelt fašistlikuks riigiks“ määrib Eestis elav soome-ugri filoloog oma hõimukaaslasi fašismi punapruuni võidega.
Esiteks on „kergelt fašistlik riik“ midagi koolianekdootide vallast, see Bogata Timar pole ju „kergelt rase“. See on sisuliselt üleskutse Venemaale „denatsifitseerimisele“ sõja ajal. Üsna alatu väide – pole ime, et see ungarlane ei ela oma kodumaal.
„Eestlastel puudub üldiselt see alandav toon, mis enamikul lääne inimestel ja ameeriklastel selles küsimuses oleks, kuid nad küsivad siiski: mis juhtus Ungariga? Mis seal toimub ja miks? Ma hindan eestlaste siirast muret, mis on maailmas mõnevõrra ainulaadne. See on justkui kaugete sugulaste mure ekstsentrilise onu pärast, kellele nad võib-olla kunagi lausa alt üles vaatasid. Nüüd aga tundub, et ekstsentriline onu on muutunud kibestunud, paranoiliseks, vandenõuteooriaid levitavaks internetitrolliks, kelle läheduses on ebamugav olla. Vaid mõned päevad tagasi, 23. juulil tegi Viktor Orbán oma iga-aastases kõnes Tusványosis, Transilvaanias, märkusi rassilise puhtuse, rasside segunemise patu ja lääne lagunemise kohta, mis paneks isegi Varro Vooglaiu punastama,“ kirjutab Bogata Timar.
Mul pole Orbaniga seoses mitte mingeid erilisi tundeid, sest ta on kaugel, aga selle Timari läheduses ma elan ja tunded on segased. Iga oma rahvast, kristlust ja nahavärvi põlgav eesti peavooliku kõneisik jõuab varem või hiljem Varro Vooglaiu nimeni, et võtta see suhu. Timar elab siin paar aastat ja juba on tal siinse väärika eestlase nimi suus ja muutunud lausa mingiks mõõdupuuks. Kas Postimees arvab, et ungarlaste „kergete fašistidena“ eksponeerimine aitab lehel „seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade“? Aga Postimehe päises tsiteeritud meie Põhiseaduse põhimõte ei lahkne ju oluliselt Orbani poolt öeldust, sest eesmärk on ju üks ja seesama. Postimees väidetavalt „seisab“ Ungari peaministriga ühel platvormil. Rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Kui lehes ilmuvad sellised pealkirjad nagu „kergelt fašistlik riik Ungari“, siis võtke oma päisest oma võltspaatoslik põhimõte välja ja andke aga hagu, sest praegu te meenutate autot, mille küljes on kiri „kiirabi“, aga sees keeratakse abivajavatele patsientidele täiega taha. Nagu õigesti märgib sellesamuse artikli foorumis Toomas Vaas, „võrreldes Eestiga on Ungari ajakirjandusvabaduse etalon. Eestis puudub ajakirjandus täielikult – nagu Põhja-Koreas. On teatud erakondi teenindav meedia. Kaja Kallase isikukultus on aga juba puutini-Venemaa mõõtu. Kaja Kallasel on lubatud avalikult valetada, valetatakse Kaja Kallase “tohutust autoriteedist”, valetatakse, et “Kaja Kallas on andnud tohutu panuse Eesti Vabariigi julgeoleku kindlustamise…“.
+ + + + + + +
Kuna eesti peavoolumeedias tekitas palju paksu verd ka Itaalias toimuv – üleeile avaldas seesama Postimees Berit Nukka loo „Itaalia valitsuse kukutamise taga võib olla Kreml“, kus isegi autor ise loo lõpus tunnistab, et tegemist on mitteametlike andmetega, aga pealkiri jääb pealkirjaks ja mainitakse Salvinit ja parempoolseid – siis see jada jätkub ka täna: samas lehes ilmus täna uudis „Itaalias peksti keset tänavat surnuks Aafrika päritolu migrant“. Ja kohe süüdistatakse itaallasi, antakse sõna vasakpoolse Demokraatliku partei juhile, sest septembris on ju seal parlamendivalimised, „kus parempoolsed erakonnad üritavad immigratsioonist teha valimiste ühe põhiteema“.
Reeglina ei avaldata Euroopas toimuvate terroriaktide, pussitamiste ja vägistamiste korral kohe või üldse kurjategijate päritolu – ainult juhul, kui nad olid kohalikud, aga kohalikud iseennast õhku ei lase ja ei pussita. See, et inimene sai surma, on tragöödia, see on andestamatu. Kuid kuidas saab väita, kui uurimine on alles algatatud, et põhjuseks oli just rassiviha? Kas muid suhteid ja probleeme eri rassidest inimeste vahel ei eksisteerigi? Äkki on uudise vahendajad ise rassistid?
+ + + + + + +
Näiteks eile, juulikuu viimasel õhtul, toimus Sankt-Peterburgi kesklinnas väidetavalt rassiline konflikt, mis võib-olla ei pruugigi olla rassiline, vaid hoopis riikidevahelise viha tulemus.
Esimesel Nõukogude tänaval (1-я Советская улица) kell 23 tulid kolm purjus meest kallale neegrile, karjudes „Sa oled ameeriklane ja sinusugused tapavad meie sõdureid!“. Kannataja karjus vastu, et ta pole ameeriklane, ta on aafriklane, kuid saadud löögist näkku kaotas teadvuse, kukkus asfaldile ja pealtnägijad kutsusid kiirabi. Kannatanu toodi Maarja haiglasse kell 23.45, selleks osutus 43-aastane Sam Bellaz ja tal tuvastati kinnise kolju ja aju trauma, ajupõrutus ja parema õla nihestus. Kinni on peetud 36-aastane Neevalinna elanik Jevgeni N. ja 31-aastane Lipetski elanik Sergei L.
Ka neeger oli purjus ja pärast esmaabi saamist ning palatisse toimetamist põgenes ta märkamatult haiglast. Kas tal oli midagi varjata?
Tõde on kusagil olemas, aga eesti peavoolumeediast seda küll ärge otsige.
Ivan Makarov