22.04.2021
Eesti idapiiri väljaehitamine ajutisele kontroljoonele näib valitsuse jaoks olevat teisejärguline. Pilt on illustratiivne.
Peaminister Kaja Kallas näitas kolmapäevases valitsuse infotunnis, et ta ei jaga piirileppe vajadusest või ohtlikkusest kohe mitte midagi või on see teema tema peas täiesti sassis – puudu jääb mõistmisest, et piirilepe on poliitiline küsimus kahe riigi vahel, mitte otsene riigikaitseline probleem.
Mihhail Lotman uuris Kaja Kallaselt, et miks tahab tolle valitsus ja konkreetselt välisminister Liimets piirileppega edasi minna just nüüd, mil Euroopa Liit toetab Tšehhit võitluses Venemaaga, Kreml aga koondab vägesid Ukraina piirile.
Kaja Kallas leidis, et piirilepet on vaja just Eestile. “Minu meelest just kõik need sellised kriisid näitavad, et meil on vaja piirilepingut sellise naabriga, nagu meil on. Mida mina nägin Euroopa Parlamendis töötades on see, et väga lihtne on infosõjas tekitada segadust. Ja meil ei ole vaja segadust, kust läheb meie piir. See on tehniline dokument ja meil on seda rohkem vaja, kui seda on vaja Venemaal. Seetõttu ma arvan, et on positiivne, et üle pikkade aastate välisminister on suhelnud tegelikult naabri välisministriga ja kombanud, kuidas on võimalik ka nende protsessidega edasi minna. Ma arvan, et see, mis maailmas toimub, mõjutab väga selgelt ja otseselt ka meid. Aga meil on seda piirilepingut vaja isegi rohkem, kui seda on Venemaal.”
Lotman hoiatas: “Arusaam, et piirileping kuidagi kaitseb, on eksitav. Muidugi on hea, kui on olemas piirileping. Ja kaugemas perspektiivis me oleme sellest kindlasti kõik huvitatud. Kuid piirileping ei kaitsnud Gruusiat 2008. aastal, piirileping ei kaitsnud Ukrainat Krimmi kaotamise ajal.”
“Loomulikult piirileping ise ei kaitse. Aga mida ma mõtlesin selle kommentaariga, et infosõjas saab seda ära kasutada? Euroopa Parlamendis ma nägin pidevalt neid debatte. Ukraina ja Gruusia näide siin ei ole asjakohane, sest nemad ei ole NATO liikmed. Nüüd, ütleme, et meile tuleb Venemaa kallale. Meie tahaks öelda, et artikkel 5, NATO liitlased, tulge-kaitske, sest meie piiri on rikutud ja meie põhiseaduslikku korda ohustatakse. Mida hakatakse tegema, on infosõda selles osas, et kust teil see piir ikkagi läheb. Ja kui meil seda tehnilist dokumenti ei ole, siis on võimalik ajada meie liitlaste poliitilised grupeeringud segadusse sellest, et kust siis ikkagi läheb, kas ta tuli üle selle piiri või ei tulnud, kas seda artiklit 5 saab kasutada või ei saa kasutada. (Toimetuse rõhutus). See on see asi. Loomulikult peab olema meil korralik kaitse liitlastega koos, meie iseseisev kaitsevõime, see kõik peab olema. Aga mida ma tahan öelda, on see, et see piirileping ja juriidiline selgus selles küsimuses on vajalik just selleks, et meil ei tekiks sellise ohuolukorra puhul, nagu te nimetasite, Ukraina ja Gruusia, mitte mingisugust segadust, vaid on absoluutne selgus, et jah, meil on abi vaja, jah, artiklit 5 tuleb kohaldada,” vastas Kallas.
Selline Kaja Kallase mõttekäik jääb täiesti arusaamatuks. Eesti-Vene ajutine kontrolljoon toimib praegu de facto riigipiirina, jutt käib sellest kas Eesti riik jätkab piirileppes Tartu rahu ja sellejärgsete piiride rõhutamist või mitte – see teema ei muuda praegust olukorda kuidagi, ei riigikaitseliselt ega ka administratiivselt, seal on kõik selge.
Toimetus õpetab peaministrit: Kui Vene tankid ületavad praeguse Eesti piirijoone Narva jõel, Koidulas ja Luhamaal, siis ei ole vähimatki kahtlust, et nad ületasid Eesti, NATO ja EL-i piiri ning artikkel 5 kohandub silmapilkselt. Kuidas saab siis keegi enam küsida, kust teie piir tegelikult läheb?
Millised on siis ohud, millele viitab Kaja Kallas? Et NATO küsib Eestilt: Vene kolonn läks Irboskas ja Komarovkas üle Tartu rahu piiri, kas artikkel 5 hakkab kehtima ja me hakkame pommitama (tegelikult on Vene väed juba otse kontrolljoone taga)? NATO-s pole rumalad strateegid, nad teavad de facto piirijoont ja lähtuvad sõjaohust ainult sellisel juhul, kui venelased ületavad Narva silla ja läbivad Luhamaa piiripunkti. Hetkeolukord lihtsalt ei võimalda kahtpidi mõtlemist.
Kaja Kallase vastused Mihhail Lotmalnile näitavad, et peaminister ei mõista ei hetkesituatsiooni piiride osas, ei Tartu rahu tähtsust Eesti olemasolule ega ka tegelikke suhteid Venemaaga. Ilmselt vaatab ta sellele teemale läbi oma Brüsseli-prillide.
Ilmselt on ainus põhjus, miks Reformierakond piirileppega edasi minna tahab, see, et võtta Eesti riigilt järjepidevus Tartu rahu näol. See on kasulik just Venemaale, kes saab oma vallutused kinnistada ja viidata Eestile kui 1991. aastal tekkinud riigile, mitte 1918. aastal loodud vabariigi õigusjärglasele.
Ukraina, Gruusia, Moldova, Jaapan ja teised Venemaa agressioonide ohvrid ei sõlmi reeturlikke leppeid, vaid ootavad aegu, mil Venemaa saab demokraatlikuma valitsuse ja piirilepped saab sõlmida õiglasemalt. Kasvõi presidendi auraha ja Tartu Ülikooli varasid tagasi saades.