03.05.2019
Peep Leppik hoiatab, et “Eesti keele 200 aastat” raamatut ei pruugi enam tulla.
Teadlasest koolmeister Peep Leppik kirjutab silmakirjalikkusest, jõudes Madeleine Albright´ist Eesti senise keelepoliitikani.
„Laenasin hiljuti raamatukogust Madeleine Albright´i (s. 1937) just ilmunud käsitluse (hoiatuse!) fašismist. Huvitas AUTOR, mitte teema, mis eesti keeles niigi tähelepanu leidnud. Olles president Clintoni ajal USA riigisekretär (resp välisminister), paistis ta toona silma ka oma prosside sümboolikaga.
Raamatus täpsustusid vaid Prahas sündinud juudi juurtega poliitiku eluloolised andmed, kus oli oluline 1948. a. veebruar Tšehhoslovakkias, mis tema diplomaadist isa sundis perega lahkuma USA-sse. Tõsi, juba natside võimu ajal oli pere olnud maapaos Inglismaal.
Kuid Madeleine Albright´i teadlik elu, õpingud ja töö on kulgenud ikka „lombi taga“. Mõistagi selgus, et tegemist on laia silmaringiga inimesega, keda saab nimetada intellektuaaliks, ja kel oma töö tõttu mõjukatest inimestest suur tutvusring. Aga fašismi enda kohta lugesin küll üsna kulunud ja lihtsustatud (ameerikalikku) käsitlust, kuigi nagu ikka – tervele maailmale…
Just enne seda lõpetasin Anne Applebaumi (s. 1964) ka äsja ilmunud raamatu Stalini „näpunäidetel“ korraldatud golodomorist (näljahädast) Ukrainas 1932-33. Autor on sündinud USA-s juudi juurtega perekonnas, kuid 1992 abiellunud poolakaga ja elab praegu Poolas.
Kui mõni aasta tagasi olin lugenud saksa arsti Johann Schuberti päevikut „Ma nägin Königbergi suremas“, siis arvasin, et midagi õudsemat stalinlikus nn rahvuspoliitikas pole olemas – üle saja tuhande 1945 Königbergi jäänud sakslase mõisteti näljasurma… Aga eksisin! – Anne Applebaum avab ulatusliku (raamatus lausa 55 lk.) viitematerjali abil kogu Ukraina golodomori (nimi aastast 1988) stalinliku õuduse… Kuid lugegem ise!
Applebaumi raamatus avastasin niidiotsa, mis toob meid tänasesse päeva, saati meie kallisse Eestisse. Küsimus on osa inimeste erakordses silmakirjatsemises.
1933. aasta märtsis sai Briti peaministri erasekretär ja ajakirjanik Gareth Jones (1905–1935) loa sõita Moskvast Harkivisse saksa peakonsuli juurde (sõit ju Ukrainasse endasse oli keelatud). Kuulnud näljast Ukrainas, ladus ta oma seljakotti leivapätsid, juustu ja konservid ning asus teele. Mõned jaamad enne Harkivit väljus Jones rongist, minnes jalgsi ukraina küladesse.
Nii läbis ta mõne päevaga üle paarikümne küla, kus ka ööbis; vallates keelt vestles ellujäänutega. Lõpuks ta võeti kinni; (õnneks!) viis militsionäär ta konsuli ukse taha Harkivis. Jones mõistis, et peab N. Liidust välkkiirelt lahkuma; mida tegigi, andes juba 30. märtsil Berliinis Ukrainas nähtust pressikonverentsi…
Nüüd läks lahti möll! Et Maksim Litvinovi ametkond rusikaid viibutas, on mõistetav! Masendav oli, et ka Briti peaminister teda enam „ei tundnud“ ja mõjukad ajakirjanikud USA-s ning Suurbritannias alustasid Jonese mustamist – võitsid (kellegi?) isiklikud huvid!
Kümmekond aastat (2009) tagasi juhtis prof. Jüri Allik meie tähelepanu inimeste arukuse (IQ) alanud langusele. Eelmisel suvel avaldas ka ajakirjandus teadlaste põhjalikud uurimistulemused – langus on lausa seitse standartpunkti viimase 30 aasta kohta. Empiiriliselt juba hästi tuntav argielus ja tänase kooli toimimises (NB! Soomeski!).
Aga hariduse visioonikonverentsil 15. aprillil kultuurikatlas ei kuulnud me sellest sõnagi! Ehkki just teadusest lähtuvad haridusinimesed on kaugelt üle kümne aasta püüdnud ametnikke ja poliitikuid (ka muid meie teadlasi) mõistusele tuua vihjetega eestikeelse hariduse allakäigust. Kus sa sellega! – palju tähtsam on panna siinsed muulased ainult eesti keeles õppima – eesti kool ise olevat ju maailmas üks paremaid (PISA-s statistiliselt siiski esimese 25 riigi kooli hulgas; ja needki ju taandarengus!).
Samas on allakäigu teadvustajatest – pehmelt öeldes – „mööda sõidetud“. Ei mõisteta, et taolise silmakirjatsemise-rumaluse hind on väikerahva kultuuri hukk ca 30-40 lähiaastaga (paraku üsna realistlik visioon!). Kultiveeritav (kasvõi Albright´i) liberaalsus on mõnus hetkel meie askeldavale põlvkonnale, kes ei mõtle tulevikule (resp teiste ega isegi Eesti peale).
Värdkeelse TalTechi sisse viimine on vaid pisinäide meie elust… Kuigi tundub, et isegi Madeleine kahtleb kohati „oma tões“. Applebaumi süvanägemus „sobib“ enam just väikerahvale, mille liikmena ma – tänu oma haridusele ja eale (hm!) – alaväärsuskompleksi ei põe, suurusehullustusest rääkimata…“
