Põhiseadus on muudetud liberaalide lüpsilehmaks, kus ainsana loeb vaid võrdsuspõhimõte

Raamat “Eesti Vabariigi Põhiseadus”.

Kuigi Eesti Põhiseaduse preambulis on uhkelt ja nõudvalt kirjas: “…peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…”, kõlab selle olulise dokumendi käsitlusest üha enam vaid “õiguse ja vabadused”, vahel harva ka “kohustused”.

“President Kaljulaid otsustas jätta välja kuulutamata seaduse, millega oleks suurendatud Kaitseväe õigusi varjatult kontrollida isikuandmeid ning isikut varjatult jälgida, kuna seadus on vastuolus põhiseadusega ning võib oluliselt riivata inimeste põhiõigusi,” kirjutas riigipea koduleht 3. märtsil. Kuigi Kaljulaid on ainus kõigist inimestest ja institutsioonidest, kes seal mingit riivet näeb, läheb vahepeal Riigikogus käinud seadus nüüd presidendi tõrksuse tõttu ilmselt Riigikohtusse.

Ometigi on tegu seadusega, mis annaks Eestile olulisi julgeolekugarantiisid juurde ja vähendaks ohtu uute Metsavaste esilekerkimiseks. Hiljutine kaitseministeeriumi tellitud uuring näitas: “Kui eestlastest pooldab NATO kohalolekut Eestis 90 protsenti, siis muust rahvusest vastajaist vaid 37 protsenti. 45 protsenti mitte-eestlastest suhtub NATO kohaolekusse eitavalt.” Kas on vaja veel mingeid tõestusi, kui vajalik on see seadus Eestile?

11. juunil kirjutab BNS: “Riigikohtu üldkogu otsustas, et vangistusseaduses sätestatud pikaajalise kokkusaamise absoluutne keeld vahistatule on põhiseadusega vastuolus, kuna see piirab ülemäära palju põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Riigikohtu üldkogu menetles kaebust, kus ligi poolteist aastat vahi all viibinud isikul oli küll lubatud kohtuda enda pereliikmetega lühiajaliselt, ent seadus välistas eranditeta õiguse pikaajaliseks kokkusaamiseks. Sealjuures tähendas eranditeta keeld, et vahistatu ei saanud pikaajaliselt kohtuda enda nelja ja poole aastase lapsega.”

Siit selgub, et Põhiseadus peab aitama inimest, kes sai seaduserikkumisega pikaajalise karistuse. Ei loe see, et karistus peabki ennekõike ette nägema eraldatust ühiskonnast. Eesti vildakas õigussüsteem on andnud riigi tähtsaima dokumendi kurjategijate, aga ka tavainimeste nõrkuste, pretensioonikuse, liignõudlikkuse ja ambitsioonide käsutusse.

Miks räägitakse üha vähem sellistest Põhiseaduse sätetest nagu “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu”; “Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik”; “Eesti riigikeel on eesti keel” või ka “Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.”?

Tagajärjed on järgmised: Eesti aegumatu ja võõrandamatu iseseisvus ja sõltumatus antakse ära Brüsselile; 5,2% lahutamatust ja jagamatust maa-alast tunnistatakse okupandile kuuluvaks; eesti keelt ei kuule enam tänavatel, teeninduses ja ülikoolideski hääbub see “ingliši” kõlasse; ning Marti Kuusik mõisteti presidendi, meedia ja opositsiooni poolt süüdi juba puhtalt klatši põhjal.

Põhiseaduse kaaperdamise on suuresti läbi viinud president Kaljulaid ning teda on selles toetanud kogu vasakliberaalne ja sallivuslik poliitika- ja ideoloogiamaastik. Isegi “Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele” on juba eraldatud kaks viimast sõna ning need on kohaldatud neegrite, araablaste ja slaavlaste tarvis, kuigi iseseisvusdeklaratsiooni aluseks oli ainult Eesti rahvusriigi loomine.

Praegu on kõige olulisem kaaperdatud Põhiseaduse tagasivõtmine vasakliberaalide käest, kes teevad sellega põrgutööd.

Kommentaarid