Põllumeeste sõltuvus Ukraina tööjõust on aastakümnete pikkuse maaelupoliitika tagajärg

Surmahaigus lõpetas ukrainlastest abitööliste sisserände Eesti farmidesse ja põldudele ning ühtäkki on ainsaks süüdlaseks “mõistmatu” valitsus – kuigi sellise olukorrani on viinud varasemad valitsused alates Mart Laarist kuni Andrus Ansipi ja Taavi Rõivaseni.

Juba Laari ajal teatas Jüri Mõis, et kõik eestlased võiks Tallinnasse ära kolida ja süüa võiksime osta mujalt. Sellest ajast saati on käinud maaelu teadlik väljasuretamine.

Põllumajandust on alati võetud kui üht majandusharu teiste seas, kus peab valitsema turumajanduslik konkurents ja eeliseid ei anta kellelegi – kuigi Eesti asub üsnagi 60. laiuskraadi all, millest põhja pool ei peeta doteerimata põllumajandust tasuvuse mõttes üldsegi võimalikuks.

Pealegi on Eesti juba 16 aastat Euroopa Liidus, kus enamik liikmesriike asub märgatavalt soojemas kliimas ja Vahemeremaadel saadakse aastas koguni kaks saaki – me ei suuda nende arenenud masstootmisega konkureerida. Toidujulgeolek aga on üks osa riiklikust julgeolekust ja siinkohal märgakem, et anname selle nüüd võõrtööliste kätesse, kes võivad kord kodumaa kutsel sinna tagasi minna.

Arenenud maades töötab põllumajanduses ja sellega seotud aladel 3-5% elanikkonnast – kuidas on Eestis jõutud selleni, et meil pole neidki võtta?

Eestis on kogu maaelu välja suretatud sellega, et taasiseseisvumisest saati suleti praktiliselt kõik, mis ära ei tasunud – maapoed, koolid, lasteaia, postkontorid, arstipunktid ja nii edasi. Kui kaovad teenused, kaovad ka inimesed. Selline areng jätkub praegugi täiel rinnal, aga nüüd on see paljuski juba paratamatuseks muutunud.

Maalt lahkus eriti palju inimesi just Reformierakonna valitsuste ajal, mil põllumajanduse väljasure(ta)mine oli osa üldisest majanduse allakäigust ja kui majandussurutisest vaesunud Eestist mindi Soome. Mahajääjad hakkasid palgavaesusest, töötusest, mahajäetus- ja alaväärsustundest sageli lihtsalt jooma.

Maalt hakkab nüüd kaduma ka väikeettevõtlus, üha rohkem väiketalusid lõpetab tootmise või tõmbab ennast koomale, sest ka maal on juba aastaid üle mindud suurtootmisele, kuhu läheb ka suurem osa eurotoetusi.

Suurtootmine aga on üleüldine suurtootmine, mis paikneb lihtsalt maal, kuid suures osas sarnaneb see linnatootmisega, see ei ole enam maa sool, mis hoiab elu maal ja eestlust rahvusriigis. Reeglid on suuresti juba samad, mis linnaski. Ja muidugi sarnaneb suurtootja Tallinna ettevõtjaga, kes nõuab käskival toonil võõrtööjõu sissevedu, sest kohapealt on töökäed läinud.

Maatootjatel puudub suuresti silme eest üldpilt. Möödunud aastal kirjutas üks Viljandimaa ettevõtja, et mida halba olevat selles, et temal on viiekümne töötaja hulgas viis ukrainlast. Aga samade reeglitega saabuvaid ukrainlasi on mõnel Tallinna ehitusplatsil absoluutne enamus ning töökeskkond venekeelne, see aga muudab kogu riigi keelelis-demograafilist olukorda. Maatootja puhul eeldaks ikkagi ka eestluse hoidmist, aga seda pole ammugi enam.

Tööjõupuuduse määrab ära ka see, et töö maal on raske – lüpsja peab kell 4-5 hommikul alustama, kombainer töötab viljakoristuse ajal augustiöös ka tulede valgel. Kanalist lehmale lüpsimasina alla panek eeldab tugevaid käsi, füüsilist tööd on maal üldse palju, ja kui Jaanus Marrandi väidab, et inimesed saavad mõnes kohas 1300 eurot palka, siis on iga sent sellest auga välja teenitud.

Ukrainlased tulevad ühiskonnast, kus sotsialismi mõju on veel tugev, mõttelaad nõukogulik ja valmisolek raskeks tööks raha eest, mis siin on väike, kodumaal aga jõukuse tunnus, on neil olemas. Meie inimesed aga on juba ammu digiriigi lainel – mis traktorirool või robotlüps, õige töö on ikka kontoris ja arvuti taga, 8-17, ja pärast ööklubisse! Ka noori pole meil juba aastaid maale kutsutud (kui, siis sõnades, mitte reaalse toetusega), ja “maaka” elu on neile millekski alandavaks kujundatud.

Oma rolli mängivad siin kahtlemata ka ideoloogilised mängud – kui Pakosta räägib soolisest võrdsusest, siis peab ta silmas naiste-meeste suhet firmade juhtkonnas, võib-olla ka soolist palgalõhet pangateenistujate vahel, kuid maanaisteni ta ei jõua, ja ilmselt ei tahagi. Maanaised aga võtavad tema üleskutsetest kinni ja põgenevad linna, eemale sõnnikuhaisust, mis on ka tänapäeva tootmises olemas, ja raskest maatööst, lõbustuste ja meelelahutuse juurde, mida maal pole. Poliitilised ideoloogiad ei soosi maaelu, kus on palju füüsilist tegevust ja soorollid rohkem paigas.

Mis saab edasi? Pole vist mõtet rääkida eestlaste tagasitoomisest maale – sellest pole suurtootjad huvitatud, sest eestlane nõuab elamisväärset, vähemalt normaalset elu, ukrainlase standard aga on kõvasti madalam. Väiketootjal pole piisavalt rahagi, et head palka maksta, suurte mõttelaad aga on sageli sama, mis pealinna ehitusettevõtte omanikul. Ehk võimalikult väikesed tööjõukulud.

Kriisiaeg tõmbab koomale tehnoloogilise arengu põllumajanduses. Maal on endiselt palju tööd, mida saab kahe käega ära teha, neid käsi läheb vaja, aga kahaneva rahvastikuga Eestis neid pole. Nii tuleb käiku võõrtööjõud.

Edasi tuleb aga küsida, et kuidas kavatsetakse ukrainlastega täidetud maal eluga edasi minna – ega nemadki lõputult lauda ja ühiselamu vahet käia taha. Kui jäädakse pikemaks, on vaja lasteaedu, koole (millises keeles, kui eesti lapsi maal enam pole), sööklaid, elamispindu, kultuuriasutusi, ka arstipunkti ja postkontorit jne. Kõik need asjad on maal suuresti hävitatud. Seega peab maatootja varsti hakkama investeerima võõrtöötajate olmesse.

Need probleemid on linnades juba olemas – Tallinnas otsivad ukrainlased juba lasteaia- ja koolikohti. Eesti keele õpetajaid nende jaoks pole, sest riik on juba aastaid suures lõimimises “unustanud” neid koolitada.

Paljud mäletavad, kuidas nõukaaja lõpus toodi Eestis just kolhoosidesse suur ports Taga-Karpaatia ukrainlasi, kellest paljud jäidki siia. Tollased ukrainlaste seltskonnad on siiani meeles mitte küll ebameeldivate, kuid ikkagi eestlastest erinevatena, kellega erineva mentaliteedi tõttu erilist läbisaamist ei tekkinud.

Kas Eesti maaelu tulevik on ukrainlased? See rahvas on tuntud selle poolest, et nad loovad ka emigratsioonis maapiirkondades elujõulised külad – need on olemas Kanadas ja Argentiinas. Eesti aga kaotab oma maaelu ja kui seda pole, siis kaob ka põlisrahvas ruttu – sest elujõulisust ammutatakse maast, mitte linnade asfaldist.

Mis puutub eestlaste naasmisesse maatööle, siis nüüd on olemas nii vajadus kui ka võimalus – rahvas on hakanud karantiinist maakodudesse hajuma, tööpuudus paneb tööotsadest kinni haarama ja ehk leiavad paljud, et võiks ju maale jäädagi. Eestlastest tööandjate moraalseks kohuseks peaks olema seda soodustada, mitte ukraina odavtööjõu järele nuttes valitsusele pinda käia.

EKRE poliitiline joon näeb ette rahvusriigi säilitamist ja sisserände piiramist, seega pole vähemalt sellelt erakonnalt  massimigratsiooni soodustamist oodata – kuni rahvuskonservatiivid on valitsuses, lubatakse siia vajalikku tööjõudu õigustatud ulatuses, ja kui tekib oht eestlaste kestmisele, on käsi kindlalt ees. Praegu oleme me sellele piirile väga lähedal.

ERR aga jätkab segaduse tekitamist: üks pealkiri ütleb, et “Kodumaine tööjõud tõotab kergitada Eesti marjade ja aedvilja hinda” – ehk siis omad inimesed saavad süüdistuse hinnatõusus.