Postimees ülistab Kaljulaidi kombel meepotiga sarnanevat magusat Eesti elu

Kas Eesti on tõesti jõudnud piiritu õnneni? Foto on illustratiivne.

Postimees oskab ikka üllatada, aga alati ebameeldivalt.

Nii on BNS-i ja Postimehe majandustoimtuse juht Harry Tuul üllitanud ülipositiivse loo “Magus Eesti elu meelitab nagu meepott” ja selle sisuks on: “Paistab, et taasiseseisvumine on end lõpuks kuhjaga ära tasunud ning praeguseks on Eesti majanduselu sedavõrd köitev, et meelitab tagasi nii siit lahkunud eestlasi kui ka arvukalt välistööjõudu.”

Kogu lugu on ülimalt üle pingutatud. Positiivne on tõesti see, et tööhõive on kõrge ja palgad kasvavad, töökohti saab samuti vabalt vahetada. Aga edasi läheb kõik allamäge.

“Ligi 7,1 protsenti töötajaist ehk ligi 50 000 inimest vahetab töökohta omal soovil igas kvartalis. Turgu dikteerib töötaja, mitte tööandja. See tähendab, et teil on läbirääkimistel alati eelis, sest teie asemel pole kedagi võtta või tuleb võtta keegi kõrgema palgaga,” vahendab Postimees. Milline tööandja sooviks seda, et tema töötajad põgenevad esimese parema pakkumise peale paremale marjamaale? Isegi hea elu peale jõudnud lihttööline ei tohiks sedavõrd vastutustundetu olla, et silkab töökohtade vahel ringi!

“Head elu tõendab seegi, et Eestisse tuleb inimesi mitmel rindel. Näiteks kasvas viimase paari aastaga ajutiselt Eestis töötavate välismaalaste hulk tervelt kümme korda. Kui 2016. aastal väljastati ümmarguselt 2000 aastast tööluba, siis mullu juba 20 000. Sarnaselt on kasvanud ka tagasiränne,” väidab Harry Tuul need andmed rõõmusõnumi olevat.

20 000 tööluba ei tähenda mingit head elu, vaid odava tööjõu (nende kodus on asjad veelgi hullemad) kasutamist tööandjate poolt, mis kisub Eestis palgad alla ja sunnib eestlasi väljarändele. Välismaalaste suuresti kontrollimatu saabumine on pigem sarnane massiimmigratsiooniga, mis mõjub hukatuslikult eesti keelele ja kultuurile ning omariiklusele, see aga Tuule mesimagusa elu konteksti ilmselt ei mahu.

Eestlaste tagasirände puhul pole Tuul arvestanud ühe faktiga, mida kajastas Statistikaamet – 2018. aastal Eestisse elama 13 030 ja välismaale lahkus 6940 inimest. Sisserändajatest umbes pooled on tagasi pöörduvad Eesti kodanikud ning väljarändajate hulgas on neid umbes kaks kolmandikku – koju pöördus 6515 Eesti kodanikku (13 030-st pool), lahkus aga 4626 (kaks kolmandikku 6940-st lahkujast).

Seega Eestist lahkumine on endiselt päevakorras, me saime tulijate ja lahkujate suhtes juurde vaid 1889 Eesti kodanikku  Koju naasmine pole veel mingi trend, kuid võõraid lisandub üha rohkem – üldpildis on meil neid nüüd veelgi rohkem ja eestlaste suhtarv rahvastikus vähenes.

Edasi võtab Tuul ette miinused, mida on samuti päris palju ja needki ei mahu mesimagusa elu sisse. Lõppkokkuvõte aga on masendav: “Aga praegu on kõik väga hästi, kuigi me kipume seda unustama. Olgem ausad, sellist Eestit me tahtsimegi.”

Et kõht on täis ja ongi imeilus elu? Ja sellist me tahtsimegi? Aga inforegistri jutt: “Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal 22,6 protsenti Eesti elanikkonnast, teatab Statistikaamet. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti. Absoluutses vaesuses elas 2017. aastal 3,4 protsenti elanikkonnast ehk 44 000 inimest, mis on 2016. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti rohkem.”

Harry Tuule majandusprognoos on kui laupäevane Naiste marss, kus naiste õiguste eest marssisid kõrgharitud ja heapalgalised feministlikud naised, sealhulgas naispoliitikud – ja nad väitsid ennast kõigi naiste eest võitlevat. Kui Eestis on üsna suur protsent jõukamaks saanud inimesi, siis ei tähenda see, et kogu ühiskond elab Eldorados.

Juurde võiks ju lisada kaduva suveräänsuse, eesti rahvuse kiireneva allajäämise massimigratsioonile, ülimalt polariseerunud ühiskonna ja nii edasi, aga mis tähtsust sel on – kõht on ju täis! Vähemalt Postimees arvab, et sellest mesimagusaks eluks piisab.

Allikas: Postimees

Kommentaarid